Me oleme kord juba selline rahvas, kes harjunud vaikides kannatama. Isegi, kui põhjust pole, on märtriroll justkui emapiimaga aegade algusest sisse süstitud. Ja kui muudmoodi enam ei saa, tuleb minna. Kas merre või üle mere. Tänapäeval minnekse enamasti üle mere. Õnneks.

„Need kes saavad välismaale kolimisega ja seal elamisega hakkama saaksid ammugi eestis elamisega hakkama „ ütleb anonüümne kommentaarium. Miks me siis ometigi läheme? Mugavlema ja logelema, nagu lajatas üks „arvamusliider"? Ei, kaugel sellest. Läheme, et oleks leib laual ega peaks valima, kas osta lapsele ravimeid või maksta elektriarve. Et minna teinekord lastega kinno või teatrissegi. Tõde on, et teiselpool merd tuleb see kõik lihtsama vaevaga.

Alati võib mõelda, et küll jõuame Eestiski nii kaugele. Enne teeme kodu korda, ehitame sauna, aitame oma riigi järjele...ja siis... Kuni avastad, et lapsed, kellele kiikesid ja mängumaja teha plaanisid, on juba kodunt läinud. Jäid mängimata lauamängud ja lugemata õhtujutud, sest lisaks oli vaja võtta teine ja kolmaski töökoht, et jaksaks maksud maksta ja talveks küttepuud osta. Tehes mõnikord, veremaik suus, ülejõu käivatki. Sellest hoolimata polnud kerge ära minna.

kui hülgasid kodumaa,siis ole parem vait!!! Kükita nurgas,ära tule siia kraaksuma, et oled reetnud oma kodumaa! Meie siin igatahes elame viletsamalt, aga meil on ikka oma maa jalge all! Oma maa, mets ja inimesed ümberringi ja see teeb õnnelikuks!" käratseti. Olemegi. Kohe päris vakka oleme. Teeme tööd, elame oma elu ja vähemasti igapäevase olme pärast pole põhjust muretseda. Hinges pitsitab ikkagi: igatsus oma metsa ja inimeste järele. Aga ei, neelame pisarad alla ja rühime edasi. Ikka oma visaduse ja põikpäisusega.

Või ei.

Tead, miks see on viimane kiri? Sest ma tulen ju tagasi. Ma ära minnes ei löönudki ust tagantkätt kinni ega põletanud sildu.Tahtsin vaadata, kuidas muis mais elatakse ja millised on väärtused. Õppida selgeks erinevate ühiskondade keele ja reeglid. Näha, mida tasub eeskujuks võtta ja milliseid vigu vältida. Korjata üles  naaberrahva positiivsed kogemused ja võtta õppust mitte nii positiivseist. Seda kõike ma olen saanud ja rohkemgi veel.

See veidi sarnane ja samas nii erinev keskkond on õpetanud palju enamat, kui algul tahtagi võisin. Rahulikkust ja pikka meelt. Toime tulema olukordadega, mida ise muuta ei saa.

Olen näinud, kuis sisserändajate lastest saavad väljarändajad. Olen kuulnud erinevate maade väljarändajate lugusid, millise valuga tehakse otsused jätkata elu kodumaast kaugel. Olen imetlenud teiste rahvaste ühtehoidvust.

See kogemus on andnud jaksu ja uut hingamist. Uusi ideid ja plaane. Tahtmist taas pühenduda kodukandi edenemisele. Väikekülade püsimajäämise eest seismisele. Minevikumeenutuste kokkukorjamisele. See aeg on andnud kindlustunde ja õpetanud oma riigi olemist vaatama erapooletumalt.

Mitte sellepärast ma ei tule tagasi, et siin teisel maal hakkama ei oleks saanud. Peame leppima tõsiasjaga, et veel tükimat aega on kodumaal elujärg veidi kehvem, kui võõrsil-aga Eestis on meie kodu. On omaenese õu ja hoov, kus omatahtsi toimetada. Oma metsatukk, kus tärkavad esimesed sinililled ja punetavad metsmaasikad. Tuttavad rabajärved kordumatute päikesetõusudega ja augustisumedad ööd. Minu inimesed-kogu turvavõrgustik ja kogukond. Kes on olnud olemas kogu mu äraoldud aja. Julgustanud, kui läksin ja kannatlikult oodanud. Lootust kaotamata uskunud-ka siis, kui enam isegi ei uskunud tagasitulekusse.

Mu väiksed külad, kus hoolimata rasketest aegadest üha rohkem on tuledeis  aknaid hämarahakul ootamas kojusaabujaid. Kaasteelised, kes endast aegajalt märku annavad, et nad on endiselt olemas, ükskõik, mis ka elus ette ei tuleks ja kuhu iganes elutee käänud meid viinud ei oleks.

Ma usun, et oskan seda vääriliselt hinnata. Ma tean, et sel ärakäimisel on oma hind-see on paratamatus. Ja ometigi. Ei karda ma oma nime ja näoga vastu seista neile käratsejaile, kes reetureiks tembeldavad. Tulgu nemadki oma nime ja näoga! Ma usun, et leiame ühise keele-kui mitte muus, siis omaenese Eestimaa eest seistes.

Üks Soome kirjanik on öelnud välja sellise tõe:

Koska sinä itse et ole yhtään mitään. Sinulla ei ole identiteettiä. Jos ihmisellä ei ole kotimaata, häntä ei ole. Hän ei pysty todellisiin ihmissuhteisiin. Eihän olematon sellaisiin pysty. Hei, huomaatko, kotimaa on kuin mies. Et ole nainen ilman miestä. Et ole nainen ilman kotimaata.

Üksinda sa tegelikult ei ole mitte keegi. Sul ei ole identiteeti. Kui inimesel ei ole kodumaad, siis teda ei ole. Tal ei ole tõelisi inimsuhteid. Oled olematu püsimises. Pane tähele, kodumaa on nagu mees. Sa ei ole naine meheta. Sa ei ole naine ilma kodumaata. (Aila Meriluoto, Kotimaa kuin mies (Kodumaa kui mees)).

Nii  see on. Ja see on piisav põhjus tagasi tulla.