ESSEEKONKURSS: Reelika Laes: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Valin omale riietuse, auto ja hariduse. Kord nelja aasta tagant panen panuse ka seaduseloojate koosseisu. Olen valinud inimesi oma ellu ja kahjuks ka puusärki. Aga ma pole saanud mitte midagi selleks teha, et otsustada kes on mu isa, ema ja kus on mu isamaa. Mitte kõige pisematki. Siiski on neid valimatuid asju nii lihtne armastada, sest ma ei pea ega tahagi võrrelda neid millegagi. Ma olen õnnelik sellega, mis ma sain. Ju mul läks hästi, ka Sinuga, Eestimaa.
Ei taha olla koormaks nendele, kes ei saanud mind valida. Võib-olla mu vanemad soovisid õpihimulist polüglotti, väike vend oleks tahtnud seiklusjanust rallimeest ja isamaa oleks soovinud mässumeelset maailmaparandajat. Seda ei juhtunud. Pean andma endast parima, et neile sobiks sellise iseloomu ja osavusega mina nagu ma välja kukkusin. Et ka neil oleks oma paratamatusega rõõm leppida. Ka Sinul, Eestimaa.
Tegelikult on parim, mis ma teha saan, endaga hakkama saada. Sellisel juhul pole ma koormaks kellelegi. Muidugi kui me ei arvesta gravitatsiooni.
Ma ei tea, kas ma oleksin olnud õnnelikum elades Kilimanjaro lähistel või õnnetum Las Vegases sündides. Kas mu lapsepõlv oleks olnud mälestusterohkem Põhja-Korea mõnes külakeses või igavam Rovaniemis. Ja ma ei mäleta, mida tundsin oma ema ja isa esimest korda nähes ja nende käest kinni haarates ning sammudes arglikke samme kodumaa pinnal. Kuid tean, mida ma mõtlen täna. Ja veel tean, et oma kangekaelse ja kinnise tundeelu tõttu olen kõiki ilma jätnud oma positiivsetest tundepuhangutest teie vastu, Eestimaa ja kodused. Samas luban, et teen seda viimast korda ja selle kirjaga. Ausõna. Tahaks ju kinni pidada stereotüübist, mis käib kaasas tüüpilise eestlasega. Kinnine, tundetu ja tuimalt töökas. Ega A. H. Tammsaare ilmaaegu Andres Paasi välja mõelnud.
Samas maailma suurimad revolutsionäärid tegid mõlemat: kirjutasid ja tegutsesid. … aga ma jään siiski selle juurde, et jätan selle kirjatöö viimaseks.
Oleks mõttetu kirjutada romantilist lugu kaunist Eestimaa loodusest ning vaheldusrikkast ilmastikust ja veel valem otsus kirjutada pikkadest ravijärjekordadest ja meeletust pettumusest tervishoiusüsteemis. Ei taha ka kiita ega laita lähedasi õigete ja valede valikute eest. Tahan kirjutada endast, sest see on aus. Tegelikult on ju nii, et ainuke asi, mida ma oma elus muuta saan, olen mina ise. “Maailm muutub paremaks ühe inimese haaval, “ ütles juba tuntud maailmaparandaja Angus MacGyver, pidades ikka silmas seda inimest, kelle nahas elatakse.
Üks teine igiammu elanud tähtis mees ütles ühes teises paigas: “Riik, see olen mina!” Ja tegelikult nii see ongi. Lisaks siis veel on riik ema, isa, naabrimees ja krants taga aias … ning naabrimehe peni ka.
Eestimaa, oled minu vanavanaema, kes kinkis mulle usu inimestesse. Oled minu vanaema, kes ei saanud kunagi otsustada, kuhu tööle asub, sest olukord oli selline. Oled minu vanaisa, kes sai endale mandrinaise saarel ja kodu ukse juurest, sest sinna ta “suunati”. Oled minu isa, keda ei huvaitanud riigikord ega leivahinnad, vaid inimlikkus, seiklused ja autosõit. Oled minu ema, kes sebib ja möllab selleks, et kodustel oleks mugavam elada. Oled minu väike vend, kes on võidelnud ja võitnud. Oled minu tädi, kes naeratab soojalt ja küpsetab parimaid pirukaid. Oled sõbranna, kes töötab inimeste heaks ega unusta ennastki. Oled sugulane, keda kõik külla ootavad, sest tema toob kaasa teadmised. Oled sõber, kes naerutab rahvast. Oled trennikaaslane korvpalliväljakul, kes jagab häid sööte ja oled ka Teet Margna reede õhtul televiisoris “Kuldvillaku” saadet juhtides. Oled lihtsad rõõmud ja keerulised suhted.
Oled kõik need kohad, kus mälestusi kollektsioneerisin. Oled need lõhnad, mis mind ümbritsevad, kui istun üksinda lõhnatus ruumis. Oled jutukatked, mis andsid enesekindlust ja panid naeratama. Oled kõik see, mida minult ei saa võtta vargad, tuli ega vesi. Oled see, mis elab minuga ja minus ka siis, kui lennukiga üle suure suure lombi lendan. Oled mu armumine võõramaa turisti, kellega koos Valget Maja vaadates vestlen Tallinnast. Oled minu kodused voodilinad. Oled mu sportlikud võidud ja valusalt õpetlikud kaotused.
Samas oled ka egoistlik korteriühistu juht, halvas tujus olev kolleeg, naabrimehe vihane koer, ületöötanud poemüüja, purjus autojuht, silmi kinni pigistav politseinik ja hunnik õnnetust küla poe ees plastikust Turbo Diisli pudel suu kohale kallutatud. Oled need märgid, mille taustal näen, millised võimalused ja õnnestumised mulle on antud. Eestimaa, oled minu peegel.
Ma olen kõike muud kui roosades prillides pilvebaleriin, kuid tsiteerides klassikuid ehk siis Janek Mäggi luuletust: “Mina tean, mida tahan: Eestit!” Ja kõige selle pärast, mida ma ei saa kaasa võtta, kui ma lähen Austraaliasse, USAsse või kasvõi ainult kaheksakümne kilomeetri kaugusele.
Otsustasin, et halbadest asjadest ei kirjuta. Sul niigi raske, valimised tulemas ja rida mehi ning naisi on andmas endast maskimumi, et Sa ei paistaks kenas valguses. Eks Sa tead ja mina tean, mis me peaksime muutma, et me suhe paraneks.
PS Kodused, nüüd te teate, et ei pea muretsema, kõik on kontrolli all.
