ESSEEKONKURSS: Tiina Tamman: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele
Esimene kord tunnetasin ohtu 1986. aastal, kui avaldasin soovi BBCsse tööle minna. Mind kutsuti kõigepealt eesti keele eksamile, sest kandideerisin kohale, kus mu tööks pidi saama Eesti Raadio kuulamine ja valikuline tõlkimine. Järgnes tööintervjuu. Mäletan hästi, kuidas see arenes mulle ootamatus suunas, kui tekkis arutelu sellest, mida niisugune kuulamine endast kujutab ja mis sellega võib kaasneda. Üks mu tulevastest ülemustest, kuuldes, et mu vanemad jäid Eestisse, lausa küsis, kuidas ma reageeriksin uudistele, mis halvas mõttes puudutaksid mu sugulasi või sõpru. Ei tea, kas teda ajendas mõte Tšernobõli katastroofist või kuuldused ootamatutest arreteerimistest-vangistustest. Sõnastus on mul ununenud, ent küsimuse mõte oli selge: kas ma olen võimeline edasi töötama, kui raadios teatatakse, et mu lähedased Eestis on ohus. Ei mäleta ka, kuidas ma vastasin, ent küllap ma ütlesin midagi, mis intervjueerijaid rahuldas. Ometi ei ole ma unustanud selle küsimuse tooni ega tavatut ohutunnetust.
Need olid külma sõja aastad, mil Eestit valitseti Moskvast. Kui tahtsin emale-isale Inglismaalt helistada, tuli kõne tellida, siis tundide kaupa telefoni ääres passida ning ka see ei garanteerinud kõne saamist. Ka kirjutamine oli raske, sest avameelselt sai kirjutada vaid tühjast-tähjast ja kirjad olid niigi teel mitu nädalat. BBCs töötamisest oli parem igaks juhuks vaikida nii telefonikõnedes kui kirjas, sest kuulduste kohaselt pidas Nõukogude Liit meie tööd luuramiseks, ehkki väike Nõukogude delegatsioon oli meie asutust Caversham Parkis külastanud ja seega näinud, mida me teeme. Raadio on ju avalik allikas.
Hoopis selgem ja teravam oht, et võin Eesti Raadiost kuulda midagi häirivat ja vapustavat, tekkis 1991. aasta augustis, kui Vene väed tungisid Eestisse. Mulle helistati kolmapäeva 21.augusti hommikul kell 4 ja kästi tööle tulla. Kardeti verevalamist Eestis. Ka oli Eesti Raadio pärast augustiputši ainuke töötav N. Liidu uudisteallikas, mida me saime kuulata. Mäletan, et tookordne tööpäev oli erakordselt pikk – 12 tundi. Väsimust ma tookord kindlasti ei tundnud, sest asjaolud olid erakordsed ja see teadmine hoidis mind ärksana, ehkki kuuldavus oli halb ning uudised olid segased.
Need kaks ammust seika meenuvad mulle nüüd, kirjutades. Olin mõlemal korral üsna lähedal tahtmisele saata teele midagi niisugust, mida võiks kutsuda viimaseks kirjaks, ent tookord polnud see isegi mitte võimalik. Paremad ajad olid aga tulekul, sest Eesti sai 1991. aastal vabaks ja iseseisvaks. Nii väljendati seda tookord ja praeguseks oleme me harjunud mõttega, et Eesti on olnud vaba ja iseseisev viimased 24 aastat.
Minu meelest ei ole asi päris nii lihtne. Iseseisvus ei sünni järsku ning isegi vabadusega tuleb harjuda. Kui ma 40 aasta eest jõudsin vabasse maailma, siis ei osanud ma kuidagi ette näha, et seesama vabadus hakkab mind piirama. Nõukogude inimesena ei teadnud ma Inglismaast suurt midagi – kõik oli minu jaoks võõras, kõigega tuli alles harjuda. Saiapätsid olid läikivas, mitteläbipaistvas paberis ja samaviisi läikivad, ent arusaamatud olid ka kaupluste sildid. Mäletan, kuidas otsisin taga, milline pood võiks küll õmblusnõelu müüa. Ka mu eraelu osutus keerulisemaks, kui olin oletanud. Selgus, et olin pikast kirjavahetusest hoolimata abiellunud võhivõõra inimesega.
Alles hiljem taipasin, et olin Inglismaale saabunud vanade, nõukogulike mõttemallidega. Alles ajapikku kogesin, et vabaduse ja iseseisvuse tegelikuks tunnetamiseks võib minna aastaid. Nõukogude inimesena olin ma harjunud hoopis teisiti mõtlema vastutusest, kasumist ja töökollektiivist, eriti veel aga usaldusest. Inglismaal rabas mind see, et kui ütlesin oma nime, ei küsinud keegi kontrolliks mu passi näha, nii nagu see oli tavaks N. Liidus. Nende avastuste ja oma sisetunde najal tekkis mul esimest korda mõte saata kirju kodustele Eesti Raadio vahendusel – plaanisin tookord saatesarja „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ kahe riigi erinevustest ja sarnasustest – ent raadioülemused mu mõtet ei toetanud. Tookord ei olnud see ka muud kui löök mu isikliku uhkuse pihta. Eestil oli veel arenguruumi. Mu eestlastest sõbrad kinnitasid, et Eestile ei ole vaja muud kui aega ja küllap siis saab kõik paika.
Nüüd aga, kui kirjutan viimast kirja, aega mu meelest enam ei ole. Viimased kümme aastat on riik olnud iseseisvusele lisaks ka Euroopa Liidu ja NATO liige, ent vabaduse ja iseseisvuse tunnetusele ei ole see kaasa aidanud. Pigem on tekkinud tarvidus jäljendada, sest väikesel riigil pole võimalik kõiki Brüsselist tulevaid pabereid iseseisva mõtlemisega läbi töötada. Heaks näiteks on samasuguse poliitilise korrektsuse taotlemine nagu teisteski lääneriikides. Riigil ja rahval puudub see enesekindlus, millega võiks vabadust ja iseseisvust katsuda mõõta ja millega võiks näiteks arutada, kas Eesti oludes on mõttekas keelata sõna ’neeger’. Olen aga enesekindlust ja argumenteeritult vaieldatahtmist kogenud teistes väikeriikides (Holland, Taani, Soome) ning oskan Islandit imetleda oskuse pärast luua ohtrasti omakeelseid sõnu.
Muidugi on viimaste aastakümnetega toimunud suured muutused terves maailmas. Inglismaa ei ole neist jäänud puutumata. Kui ma varem sain Suurbritanniat Eestile etaloniks ette seada, siis nüüd ma seda enam ei saa, sest järjest enam on ka siin vaja passi ette näidata. BBC ja ajalehed põhinevad juba ammu uudistel, mis sisendavad rahvale masendust, hirmu ja muret. Suurbritannia kodanik ei ole enam see enesekindel inimene, keda mina 1970datel aastatel imetlesin.
Eestil on samas tagataskus nõukogude aastate kogemus. Eestlased mäletavad tollast kompartei võimu ja pidevaid kahtlustusi, ent nad elasid need aastad üle, tulid neist võitjatena välja. See tunne on aga ilmselt ununenud, sest viimase paarikümne aasta eesmärk on olnud kaotatud aega tasa teha läänemaailma tundmaõppimisega, mitte oma vanade kogemuste analüüsi ja seedimisega. Teen sügiseti Eesti Rahvuskultuurifondi kaudu arvamuslugude konkursse. Sellest kogemusest tean, et gümnasistid ja tudengid nimetavad oma kirjutistes Eesti ajaloo kogemust üliharva. Iga aastaga suureneb mingi väikese kriipsu võrra aga inglise keele tähtsus noorte kirjatöödes. Küll lisatakse ingliskeelseid tsitaate või viidatakse ingliskeelsete nimedega tegelastele, ingliskeelsete sõnade kasutamisest rääkimata. Ometi on mu konkursid seatud eestikeelse iseseisva mõtlemise toetuseks ning iseseisva mõtlemise demonstreerimiseks ei ole vaja ei tsitaate, ei võõramaiseid nimesid ega sõnu.
See pidev võõramaine uuristamine eesti kultuuri ja poliitika kallal on minu meelest palju suurem oht Eesti riigi püsimajäämisele kui Venemaa oletatavad kurjad kavatsused. Laulupidu toob küll eestlased kenasti kokku ja loob sooja tunde pikaks ajaks, ent kus saab rahvas praktiseerida argipäevast julget mõtlemist? Räägitakse vajadusest suurema tolerantsuse järele, ent kus seda harjutatakse? Miks ei ole tekkinud harjumust tekitada uusi omakeelseid sõnu suure maailma kirjeldamiseks? Eesti on ju osa sellest suurest ja põnevast maailmast. Ent milline riigiisa on ärgitanud üldist uudishimu kasvu? Miks ei võiks Rahvusringhäälingki ennastimetleva meediatunni asemel kutsuda stuudiosse huvitavaid eestlasi, kes esitaksid julgeid mõtteid, argumenteeriksid varemesitatu poolt ja vastu või arutaksid mõne huvitava eestikeelse fraasi üle. Olen näiteks ammu tahtnud teada, miks eesti keeles sajab kui oavarrest.
Mõnel teisel hetkel olen ka mõelnud, miks see kõik mulle korda läheb, sest elan ju Inglismaal. Aga mitte ei saa, sest Eesti on mu sünnimaa. Tahan, et Eestil mitte ainult ei läheks hästi, vaid et ta jääks ka kestma. Olen mingi nähtamatu niidikesega ikka veel Eesti külge seotud, ka pärast 40 aastat.
