Anne Perli: Eestimaa, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Hakkan põduraks jääma. Sageli külmetan, tunnen ängistust ja rõhuvat üksindust, mu elumahlad liiguvad üha aeglasemalt. Minu aeg hakkab otsa saama. Siiski on mul veel öelda midagi inimestele, kes elavad Eestimaal.


Liis-Kristiin Närska: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Oma viimases kirjas Sulle ei tahaks ma kindlakäeliselt tabelit joonestada, jagada Eesti olemuse kahte tulpa ning ühe „miinusteks” sildistada. Võib-olla on seegi vajalik, aga minu jaoks on õige ja vale vaheline piir õhuke nagu härmalõng hommikumurul, nagu niit ämblikuvõrgus. Tahaksin hoopis kokku panna kogu Eesti, panna ühte patta kõik selle head ja vead ning väljendada sinimustvalge supina seda kõike, mida kutsume kodumaaks.


Alari Janson: Eestimaa, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Eiva oli lits juba enne külasse elama tulekut: lihtsalt elu läks nii…
Loe edasi...


Gerda Parkja: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Eesti, Sa oled minu jaoks alati olnud midagi erilist. Sa oled minu kodumaa, paik, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud. Siin on minu juured ja on alati olnud minu tõeline kodu.
Loe edasi...


Erik Vabamägi: Eesti, minu viimane kiri Sulle ja kodustele

Olgem ausad.
Ma armastan oma maad ja riiki. Väga armastan!
Aga ma armastan ka elu…
Loe edasi...