Aga Huawei ei rõhu odavusele nagu paljud teised Hiina firmad, vaid julgeb küsida sama palju raha kui lääne juhtivad nimed. Peale selle on Huawei Samsungiga sama meelt, et tippmudeleid peaks aastas turule tulema rohkem kui üks, tänavu olid nendeks P9 ja alles möödunud nädalal avalikkuse ette toodud Mate 9.
Honor 8 ei kuulu näitajate poolest küll päris tippude hulka, aga on siiski tugev keskklassi esindaja. Jämedalt võttes on see P9 mini ehk pisut tagasihoidlikuma jõudlusega variant, mida uue välimuse ja odavama hinnaga müüa. Alles on siiski tänavuseks telefonitrendiks kujunenud kahe objektiiviga põhikaamera, mis on kvaliteedilt P9 omaga vägagi võrreldav. Kui aga P9 ja Mate 9 uhkeldavad fotolegend Leica objektiivide ja disainiga, siis Honor 8 mitte. Et odavam oleks.
Noortele ja julgetele
Huawei tahtis Honor 8 oma põhitoodangust eristada, nii et turustas seadet seerias esimest korda eraldi uue kaubamärgina ning suunas selle noortele ja „neile, kes on julged”. Viimane on üsna kahtlane argument, meelitamaks kedagi telefoni eest välja käima üle 400 euro. Aga minu kätte see seade jõudis ja mulle hakkas see meeldima. Esmamulje oli nii ja naa. Meeldis stiilse ehitusega karp, kus on sahtlid ja kus telefon seisab küljel püsti nagu sepikuviil röstris. Seadme välimus ja kasutajakeskkond aga kopeerivad iPhone’i, nagu Hiina tootjate puhul üsna tavaline. Kuid metalliga raamitud klaasist tagakülg on läikiv ja seade passib hästi kätte, isegi suur 5,2-tolline ekraan ei muuda seda kobakaks.
Ütlen kohe ära, et moekast kaamerast ma eriti ei räägi, sest piltide kvaliteet ei tundunud kuigi eriline, eriti võrreldes Samsung Galaxy S7 Edge’iga, mida iga päev kasutan. Tuttav fotospets kiitis lahenduse siiski heaks, vaat et paremaks tubli kaks korda kallima iPhone 7 Plusi omast.
Tekkis tugev tunne, et keskkond on loodud sind lausa innukalt ümmardama.
Paljud arvustajad on uuemate Huaweide nagu P9 puhul tarkvara kritiseerinud, ka julge iPhone’i kopeerimine pole kõigile mokkamööda. Aga minu jaoks on Honor 8 viimase poole aasta jooksul näpitud Androidi telefonidest esimene, millel igasugune tarkvara toimib lausa eeskujulikult. Enamgi veel, tekkis tugev tunne, et keskkond on loodud sind lausa innukalt ümmardama, mida kinnitavad nii koduekraani asjalik ja konkreetne ülesehitus kui ka väiksed toredad detailid. Näiteks tavalisest rohkem valikuid telefonikõne ajaks avaneval ekraanil; võimalus anda koduekraanile „lihtne” välimus, mis näeb välja, nagu eakatele mõeldud telefonide tootja Doro oleks Windows Phone’i remiksinud; kõik tähtsad funktsioonid, näiteks seadme sisu peegeldamine, diktofon, failid ja allalaadimised, on paigutatud eraldi tööriistakausta; eraldi kaust on ka kaasa pandud mängudele, mida saab õnneks eemaldada; ekraani ülaosast alla sikutatav menüü on kahes jaos, teavitused ja otseteed eraldi. Pisiveidrusi siiski on. Näiteks sõrmejäljesensor toimis vahel nii ruttu, et jõudis endast ette ja avas seadme koos teatega, et ei suutnud tegelikult sõrmejälge „lugeda”. Aga see on väike asi.
Mulle Honor 8 meeldis, aga ilmselt ei raatsiks ma kahe objektiiviga kaamera ja sõrmejäljelugeja eest maksta 400–620 eurot, mida Eesti edasimüüjad portaali hinnavaatlus.ee põhjal küsivad. Korraliku Androidi saab Coolpad Modena 2 näitel ka 160 euroga. Küll aga võib mudelit Honor 8 soovitada Huawei P9 asemel, sest see on odavam, lihvitum ja sama hea kaameraga.