Kahe objektiiviga põhikaamera on uus telefonitrend. Kui häid pilte sellega teha saab?
P9 ja Honor 8 märgivad Huawei julget katset fotoentusiaste enda telefone ostma meelitada, sest piltide kvaliteet on konkurentide omadest parem, aga baasmaterjalile rakendatakse tavalisest veidi vähem töötlust. Mõlema telefoni põhikaamera kasutab kaht identse fookuskauguse ja ava suurusega objektiivi, kumbki eraldi sensori ees. Üks sensoritest jäädvustab värvilist, teine ainult mustvalget pilti, rõhk on valguse ja detailide salvestamisel. Tarkvara kombineerib kaks pilti üheks, et saavutada paremaid värve, dünaamilist ulatust ja teravust.
Riistvaraliste näitajate poolest on kaamerad identsed, aga P9 puhul on kaasatud kaameratootja Leica – nagu ka seadme tagakülje ülaosas uhkelt kirjas. Jääb küll selgusetuks, kas firmad tegid tõesti koostööd või piirdus asi õigusega Leica brändi kasutada. Pildistamistarkvara poolest on mudelid samuti väga sarnased, aga P9 pakub veidi rohkem mustvalgelt pildistamise eelseadeid ja ka RAW-vormingut, mis annab soovitud tulemuse saavutamiseks rohkem võimalusi. Väike erinevus on manuaalseadete avamisel: P9 laseb seda kaamera avaekraanilt avada ja sulgeda, Honor 8 peidab selle kaamera eelseadete valikusse. Kuna rohkem erinevusi pole, siis edasi käsitlen neid ainsuses, sama kaamerana.
Valmis foto fookuspunkti saab muuta
Ava suurust kahjuks käsitsiseadete hulgast ei leia. Telefonikaamerale omase väikese sensori puhul ei oleks sellel ka erilist efekti, sest teravussügavus on alati väga suur. Küll aga emuleeritakse ava suurust tarkvaraliselt, kuid seda ei saa manuaalseadetega kombineerida.
Loomutruu välimusega pildid
Pildikvaliteet on kaameral väga hea. Dünaamiline ulatus on isegi HDR-seadistust kasutamata väga hea. Automaatseadeid kasutades valib kaamera pigem kerge alasäri kui laseb heledate alade detailidel ära põleda. Müratöötlus on õnneks üsna konservatiivne ja pigem jääb müra alles, mitte ei udustata seda ühtlaseks massiks. Samuti ei liialda kaamera tarkvaralise teravuse juurdekeeramisega ja pildid on loomutruu välimusega, mida tavaliselt pakuks suurema sensoriga digikaamera.
Hiljuti proovitud iPhone 7 Plusil on optiline stabilisaator olemas, aga selle tarkvara ei kasuta tulemust alati mõlemast kaamerast, vaid valib kahest parima. Seega arvan, et P9 ja Honor 8 üldine pildikvaliteet on tänu sellele, et iga kord kombineeritakse kaks pilti, parem – nii dünaamilise ulatuse, värvieristuse kui ka müra taseme poolest. iPhone 7 Plusis saab aga tausta udustamine ehk peagi lisanduv portreepildi funktsioon ilmselt parem olema, sest tarkvara saab kaht eri fookuskaugusega pilti analüüsides paremad võimalused objekti ja tausta eristada.
Video kohta nii palju, et see on 1080 p ja 60 kaadrit sekundis. Kuigi tulemus on hea, oleks Huawei telefonidelt oodanud juba 4K võimet. Lisavõimalus on aegluubis võte (720 p, 120 kaadrit sekundis). Optiline stabilisaator puudub, ent kasutada saab tarkvaralist stabiliseerimist.