Nõukogude internet jäi paberile, sest rahandusminister arvas, et arvutite koht on kanalas

 (52)

Viktor Gluškovi (1923–1982) 1970. aastate alguses väljatöötatud arvuti Mir-2
Viktor Gluškovi (1923–1982) 1970. aastate alguses väljatöötatud arvuti Mir-2Foto: Ukraina arvutimuuseum

Lugu sellest, kuidas rumal minister Nõukogude Liidu teadlaste revolutsioonilise internetiidee aastakümneteks maha mattis.

Eesti jõudis internetiajastusse 26. märtsil 1992, kui raudne eesriie oli murdunud ja meilgi sai võimalikuks võrguühendus üksteisest kaugel asuvate arvutite vahel. See ei tähenda, et arvuteid ja nendevahelist ühendust siin varem ei tuntud. Ent põhjus, miks sellised ideed NSV Liidus kunagi teoks ei saanud, polnud tehnoloogilises mahajäämuses (arvuteid ju arendati, aga pigem lääne pealt kopeerides), vaid pigem kroonilises nõukogulikus stagnatsioonis.

Läänemaailma interneti ajalugu algas 1969. aastal, kui USA-s alustas tööd süsteem ARPANET, mis ühendas ennekõike ülikoole ja sõjalisi uurimiskeskusi. Järgnes ridamisi muid süsteeme, mis võimaldasid omavahelist suhtlust kiiremini ja üha suuremas mahus. Kuid ilmneb, et interneti algusajal oleks NSV Liit võinud interneti teerajamisel ameeriklastega ühte sammu astuda, kui mitte neid lausa ennetada.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare