Uusi rakendusi
Hollandi firma mänguarendajatel tuli tõeliselt originaalne idee. Miks mitte lasta inimesel juhtida mängu oma südamelöökidega?
Nutitelefon on meile väga lähedane seade, me hoiame seda pidevalt käes. Telefonil ei ole veel otseühendust inimese südamega, kuid südame rütmi on kõige lihtsam mõõta telefoni kaameraga. Vajutad oma näpu kaamerale ja välklamp valgustab näpus olevate veresoonte muutumist – sedasi saabki südame tööd mõõta.
Hollandlaste tehtud Skip a Beat on üsnagi lihtne nn platvormimäng, kus tuleb lennata mööda lõpmatut rada, põigelda vaenulike lindude eest ja koguda kilpe. Asja teeb eriliseks see, et enne mängimise alustamist peab valima ühe kolmest vahemikust, mitu lööki minutis mängija süda lööb. Mängu ajal tuleb näppu hoida kaameral ja kui südame rütm jääb õigesse vahemikku, hakkavad võidupunktid kontole voolama. Kui südame töö läheb erutusega kiiremaks (või jääb aeglasemaks), tuleb punkte vähem. Kuigi mänguna pole Skip a Beat midagi erilist, on see kasulik harjutus kasvõi selleks, et olla oma pulsist teadlik ja pinge all oma erutust kontrollida.
Inimesel on komme möödunut helgemaks mõelda, ainult ilusat meeles hoida või tavalisi mälestusi eriliseks teha. Üle 20 aasta kestnud personaalarvuti ajastu alguse helgeimad mälestused seostuvad selliste arvutimängudega nagu Stunts, Prince of Persia, Dungeon Keeper, Wolfenstein 3D, Pac-Man.
Nüüd on mõned neist kolinud mobiili, näiteks legendaarne puslemäng Supaplex. See tohututes labürintides orienteerumise mäng sarnaneb palju primitiivsema Pac-Maniga, kuid selles ei aja peategelasest palli taga kurjad kollid. Supaplexis on loodud hoopis naiiv-romantiline arvutimaailm, sest peategelane seikleb just arvuti sisemuses mikrokiipide vahel. Mängu kurjad ründajad on antiviiruse-käärid, tulemüür on justkui suur pomm ja sama ohtlikud on lühised. Eesmärk on kokku koguda kõik ühel tasemel paiknevad infotronid, mida iganes need ka ei sümboliseeriks.
Nostalgilistes mälestustes oli Supaplex põnev, haarav ja pea lõputut mängimist pakkuv seiklus. Tänapäeva nutitelefonidesse toodud mäng on aga pettumus. Esiteks ei sobi mängu mehhaanika puutetundliku ekraaniga eriti kokku. Teiseks meenutavad graafika ja mängu legend, et nad on pärit ühest hoopist teisest kaugest ajast, mis tänapäeval tundub heal juhul naeruväärne. Äpi suhteliselt kõrge hind jätab esialgu mulje, nagu teeks Supaplex võimsa comeback’i nutiajastusse, kuid see ei ole nii. Nostalgia ähmastab meie otsustusvõimet, aga mälestustel on parem lasta mälestusteks jääda.
