Algupärandina sajandivahetusel ilmunud raamatu kohta viitab internetiotsing, et aines on autobiograafiline. Beigbederi karjäär reklaamiäris algas 1980-ndate lõpul, yuppie’de esimese kuldajastu lõpusirgel, kui ta oli 24-aastane.

Idee järgi ei tohiks Beigbederi kapitalismikriitika kas või Kaur Kenderiga karastatud lugejale külma dušina mõjuda. Ega mõ-jugi, kuid peale yuppie materialistlik-hedonistliku küünilise üleoleku- ja üksindustunde kirjeldamise pakub Beigbeder lisaväärtusena puust ja punast pilti sellest, kuidas asjad „tegelikult” käivad.

Nagu selgub, pole vaimuvaeses reklaamis süüdi mitte agentuur, vaid tellija. Selle ümber kogu romaan keerlebki. Margariinitööstur saadab tülpinud geeniuse järjekordse meistritöö pikemalt peatumata prügikasti ja nõuab lahendust, mille lamedus hakkab peategelast piinama. Just see kliendikoosolek saab viimaseks piisaks ammu üleajavasse karikasse. Ja kuna peategelane Octave on süsteemi mängureeglitega kursis ning oskab neid läbi näha ja ära kasutada, järgneb mahlakas küünikukriitika. Teose tegevustikus on see välja mängitud oma oksa saagimisena, et maanduda suure hunniku töötuskindlustushüvitise otsas.

Seejuures pole Octave ühe-plaaniline küünik. Näeme idealisti kalestumist, eskapismipüüd-lusi läbi enesepettuste tupiktänavate. Octave – kuna ta näeb kõike läbi – ei suuda olla, lihtsalt olla normaalne. Ja seejuures (või see-tõttu?) pole tal soovi ka vastutada. Rikkis inimene.

Tervikuna on „17.90 €” hoiatusromaan. Lugu sellest, kuidas maikellukese alt leitud pöidlapikkune kaunitar (töö soovitud valdkonnas) kasvab koletiseks (muudab maailmapilti) ja hakkab leidjat õgima (kalestama ja läbi põletama).

„17.90 €”

Frédéric Beigbeder

Varrak