Ja võõrsõnade leksikon teatab, et seksapiilsus on vastassugupoole, harilikult naise, veetlus, külgetõmbejõud. Aga kõnes räägime juba ammu ka seksikatest sündmustest, nähtustest, asjadest. Mida mõtleme, kui ütleme, et teatrietendus või raamat või pilt on seksikas? Ikka hästi mõtleme, positiivselt. Värvikas, erutav, uudne, silmapaistev jne. Seksuaalsusega pole neil käibeväljendeil enam mingit pistmist. Sellest lähtudes pakume 2008. aasta seksikaimateks kultuurisündmusteks järgmisi ettevõtmisi.


Mihkel Raua raamat – väärikate soliidses eas daa­mide memuaaride vahele põrutas komeedina esimene kodumaine rokibiograafia ja pani ka kõige sündsamaid inimesi unes nägema verd, higi, viina, spermat ja kaheteistvärvilisi pastakaid. Eesti kollektiivne alateadvus ei ole enam kunagi

endine.

Etno-seks – tõdemus, et ka folk võib olla apetiitne, mahlakas ja elujõuline. Moekunstnike uued interpretatsioonid eesti käsitööst, omakeelne-omameelne metal-muusika, etnovihjed disainis ja arhitektuuris, Kivirähki tegelaste võidukäik…

HU! triumf – karge ja hedonistlik linnamuusika. Parajalt poosetav. Hea rütm ja toores-tundlik hääl illustreerivad kuidagi väga tabavalt seda suhete kõledust, mis valitseb nautlevas linna-klubi-atmosfääris. Aus kiretu füüsilisus, seks pärast pidu.

Liisi Eesmaa särav võit Supernooval – sõna otseses mõttes sillerdavad kostüümid, uskumatud tehnikad, julmad siluetid. Kogu selle glamuuri alla on peidetud salasõnum, et ka ufod seksivad.

„Eesti meeste laulud” – mitu lauljat mahub ühte Moskvitši? Tuvastamiseks ei jätku silmi ja ühest korrast vaatamisest jääb väheseks, sest samal ajal on ka suusahüpped ja mingi jama hiigelkääridega. Hämaras Katlas toimub müs­tilisi asju ja müstilised asjad on teadagi põnevamad kui tavalised.

Kontserdi­aasta – tänavu ei saanud küll keegi kurta, et Eesti oleks mingi perifeeria, kus ainult linnukesed akna taga laulu laskmas käivad. Kihvtide välisesinejate nimekiri on erutavalt pikk, särava punkti panid aastale laval ihualasti

Kosmikud.

Vargamäe teatrimaraton – karm, külm, kannatusterohke suveöö Vargamäel, õhukese kleidiga Hele Kõre ja nii libe lava, et jalad ei püsi all. Võimas ja ainukordne tegu, mida keegi vaevalt järele teha suudab ja ega tea, kas Linnateatergi oleks teinud, kui oleks teadnud,

kui keeruline see

on...