21. sajandi alguskümnendi pingejooni
20. sajandi ja ajaloo lõpp
Kümnendiülevaade annab ettekäände korrastada mõtteid ja timmida ajaloolist perspektiivi – seda tingimusel, et peetaks meeles kümnendipiiride konventsionaalsust. 20. sajandi viimane aastakümme möödus liberaal-demokraatliku kapitalismiga seotud lootuste tähe all, sest nende tähtsaim ohustaja, kommunism, oli langenud. Liberaal-demokraatlik kapitalismi puhul on tähtsad selle fraasi kõik kolm külge: ühest küljest arusaam, et asju ajades tuleb järgida enamuse tahet (demokraatia), teiselt poolt arusaam, et ka enamuse tahet peavad piirama teatavad põhiõigused (liberalism), ja kolmandaks arusaam, et turu nähtamatu käsi tagab jõukuse õiglase jaotumise ning ühtlasi toetab kahte esimest aspekti (kapitalism). Põhimõtteliselt võivad kõik kolm külge kiskuda küll eri kanti nagu luik, vähk ja haug, kuid 1990. aastatel ei löönud pinged veel kuigi teravalt välja.
Tollal tundus, nagu oleks inimkond viimaks ometi leidnud retsepti parima ühiskondlik-poliitilis-majandusliku korra tarvis. Üheainsa riigi jaoks oli igati veenva õiglusemudeli juba 1970-ndate algul esitanud poliitikafilosoof John Rawls (nt maksiim, et jõukust tohib ümber jagada ainult siis, kui see aitab kõige viletsamaid). Ja tõepoolest, kui riigid oleksid homogeensed ja elaksid omavahel läbi käimata, siis võib-olla olekski niisugune kord inimesele saavutatav. Paraku on planeedil riike palju ja needki pole seesmiselt kuigi ühetaolised. Aga see ei torganud veel silma 20. sajandi lõpukümnendeil, kui märksõnadeks olid “ajaloo lõpp” ja “globaliseerumine”. “Ajaloo lõpp” tähendas seda, et liberaal-demokraatlikule kapitalismile pole alles jäänud ühtki usutavat alternatiivi, mis hulkade kujutlust ja tahet köita suudaks. Selline poliitiline kord pidi vastama kõige paremini inimloomusele, mida määravad eeskätt mugavus- ja tunnustusvajadus (kuigi ka nende kahe vahel valitseb samuti potentsiaalne pinge). “Globaliseerumine” tähendas eeskätt rahvusvahelist vabakaubandust ja valitsuste mõju langust majanduse üle. Vasakpoolsed liikumised korraldasid globaliseerumise vastu küll tänavarahutusi, kuid aegamisi võttis maad arusaam, et kaubandustõkete kaotamine kiirendab majanduskasvu ja võib kahandada Hiinas, Indias ja Ladina-Ameerikas vaesustki. Samal ajal suurendas globaliseerumine rahvastevahelisi võrdlusvõimalusi ja see süvendas vaesemate maade ilmajäetusetunnet, mis andis omakorda toitu vihavimmale.
9/11 ja majanduskriis
21. sajandi alguskümnendi tähtsamad sündmused olid 2001. aasta 11. septembri terroriakt koos selle järelmitega, Afganistani ja Iraagi sõjaga, ning 2008. aastal alanud finants- ja majanduskriis. Neist esimene purustas liberaal-demokraatliku utoopia, kuid jättis alles usu turumajanduse healoomulisse toimesse. Majanduskriis kõigutas aga sedagi, eriti kui panganduse päästmiseks hakati rikkust ümber jaotama, nii et see tuleks kasuks kõige jõukamatele. Liberalismi usutavust on murendanud mitmed USA sammud 21. sajandil: rängad inimõiguste rikkumised, piinamiste seadustamised jne. Kui inimõiguste kaitse nõuab tõesti nii ränki inimõiguste rikkumisi, siis hakkab see loosung mõjuma silmakirjalikult. Kapitalismi seost liberalismi ja demokraatiaga murendas ka Kagu-Aasia ja eriti Hiina autoritaase kapitalismi edu. Ebademokraatliku Hiina prognoositav majanduskasv käesoleval, ülemaailmse kriisi aastal on 8% – suurem kui üheski demokraatlikus riigis. Nõnda võib Hiinast saada mudel mitte üksnes Venemaale ja arengumaadele, vaid ka lääneriikidele. Nullindate lõpul hakkavad üldse ilmnema märgid Ameerika ülevõimu loojumisest, mis peaks viima lõpule Esimesest maailmasõjast alguse saanud “õhtumaade allakäigu”, mille eelmisteks etappideks olid Euroopa impeeriumide lõpp ja Nõukogude Liidu lagunemine. Kuigi iga faas ammutas oma õigustuse eelmisele vastandumisest, olid nad võib-olla kõik ühe ja sama mastaapsema nähtuse aspektid.
Mis puutub demokraatiasse, siis nüüdsel ajal võib kõikjal näha umbusu süvenemist demokraatlike institutsioonide ja protseduuride vastu ning (enamasti konservatiivse) populismi tõusu. Ühtlasi on nullindad kinnitanud Fukuyama nägemust vähemalt selles osas, mis puutub atraktiivsete alternatiivide puudumisse. Asi on selles, et kollektiivne tahe, kui sellel on ka kunagi olnud ajalookäiku suunavat mõju, on selle nüüd kaotanud. Ühel pool on globaalse majanduse nähtamatu käsi ja teisel pool on tulemusteta populistlikud rahutused; poliitilised kavatsused ei anna enamasti tulemusi ja poliitilised tagajärjed on enamasti ettekavatsematud.
Eesti rahvuspoliitika ummik
Selle ülilaiade tõmmetega maalitud ülemaailmse pildi juurest Eesti asjade poole pöördudes tuleks vahetada objektiivi. Meil nähakse maailmaasju esmajoones eksistentsiaalses seoses Venemaaga ning Venemaaga seotud riskiarvestused on ajendanud niihästi Eesti osalust Iraagi ja Afganistani välismissioonidel kui ka tähtsamaid sisepoliitilisi samme. Näiteks kas või kõige hiljutisem skandaal seoses Jüri Pihli kaebekirjaga sai alguse saamatust katsest kasutada Reformierakonna vastu nn Vene kaarti – instrumenti, mida Reformierakond omakorda pole kunagi kõhelnud oma oponentide vastu vajaduse korral kasutamast. Sisepoliitiline kemplemine selles, mis jõud suudab jätta kõige Vene-vastasema mulje, on süüdi nii piirilepingu läbikukkumises 2005. aastal kui ka gaasitoruga seotud läbikukkumises. Usun minagi, et Vene-Saksa gaasitoru on projekt, mille vastu Eesti välispoliitika oleks pidanud seisma, aga tulemusi saanuks anda üksnes telgitagune tegutsemine Soome ja Rootsi suunas. Meil aga muutus gaasitoru taas sisepoliitilise poseerimise teemaks.
Veelgi kahjulikum Eesti poliitilisele arengule on see, kui Venemaalt lähtuv oht seostatakse Eestis elavate venelaste poliitiliste ja kultuuriliste püüdlustega. Niisugusel lähenemisviisil võib paraku olla isetäituva ennustuse loomus: mida enam venekeelseid eestlasi Venemaa ambitsioonidega seostatakse, seda tõenäolisemalt nad võivad end nendega identifitseerima hakatagi. Selles mõttes olid Eesti jaoks nullindate tähtsamaiks sündmusteks NATO-sse ja Euroopa Liitu astumise kõrval mõistagi 2007. aasta aprillirahutused. Valitsus, mõistes oma võimetust vastu seista eesti parempopulismile ja Venemaalt lähtuva mälupoliitika mõjule Eesti venelaste seas, otsustas teisaldada pronkssõduri, pakkumata venekeelsetele eestlastele selle asemele mingit muud kultuurilist või poliitilist pidepunkti. Selles ilmnebki Eesti rahvuspoliitika ummik: kartus selgelt püstitadagi küsimust, milline peaks olema vene keele, kultuuri ja etnilise identiteedi koht tuleviku Eestis. Kord kurdetakse, et venelased elavad Venemaa infosfääris, aga samas satutakse paanikasse, kui meedias mõnikord väljenduvad Eesti venelaste endi mõtted. Mõnikord paistab, et meie keele- ja hariduspoliitika eesmärk on niisugune tuleviku Eesti, kus vene keelt ei oleks avalikus sfääris kuuldagi. Integratsiooni all peetakse silmas assimilatsiooni – näiteks venelastele isegi emakeelse alghariduse võimaluste kitsendamise teel. Samal ajal jälle ei usaldata avalikesse ametitesse assimileerunuidki. Integratsioon on taotlus, mis on niikuinii sallivusega mõnevõrra vastuolus ja vajab igal juhul selle abil tasakaalustamist. Eriti kummaline tundub niisuguses olukorras säärane, võib-olla küll heast tahtest kantud vaateviis, mille järgi venelaste ja eestlaste vahekord oleks justkui pigem ühiskonna kui riigi probleem – et leppigem naabritega ära, käigem perekondlikult läbi jne. Usutavam väljapääs on täpselt vastupidine: Eestis võiks vabalt eksisteerida suhteliselt omaette seisev vene kogukond, kui riik garanteeriks selle hariduslikud, keelelised ja kultuurilised vajadused. Venelaste käsitamine immigrantidena analoogselt Saksamaa türklastega ei ole adekvaatne ega viljakas arusaam.
Vene uusaegsest ajaloost on teada, kuidas selles kultuuris on imetlusväärne humanistlik ja autoritaarsusevastane kirjandus ja kunst eksisteerinud kõrvuti julma autoritaarse riiklusega. Tundlik hariduspoliitika võimaldaks Eestis neid kaht aspekti lahutada, rõhutada vene kultuuri demokraatlikke traditsioone, seoseid Eesti ajalooga ja pidevat konflikti isevalitsusega, mängides nõnda vene vaimu Vene võimu vastu – umbes samas vaimus, nagu seda nõukogudeaegne ametlik haridus tsaari aega käsitledes tegigi. Selle asemel aga näib Eesti hariduspoliitika eesmärk olevat venelaste jätmine üldse ilma igasuguse kultuuri ja keeleta.
Keskerakonna edu venelaste kaasamisel Tallinna munitsipaalpoliitikasse on siiski ajutine lahendus, kuigi see omal moel imetlusväärne saavutus peaks strateegilises mõttes üles kaaluma erakonnaga seotud räpased trikid ja korruptsioonikahtlused. Samas ilmnes kohalike valimiste ajakirjanduslikus kajastuses selgesti veelgi üks nullindate tunnusjoon: nn peavoolu meedia ja selgelt parteilise ajakirjanduse, nagu Kesknädal, piiride ähmastumine. Selles olukorras mõjub üha ebausutavamalt peavoolu meedia pretensioon “neljanda võimu” ja objektiivse uudistekanali staatusele, milles uudised ja kommentaarid oleksid lahutatud.
Niisiis avalduvad liberaal-demokraatliku kapitalismi hädad Eestis omal moel. Erakondi ei usaldata, aga venelastevastased häälitsused tagavad parteidele ikkagi piisava edu, mistõttu nad ei pea ülemäära muretsema oma legitiimsuse ja sotsiaalsete programmide pärast. Liberalismi õõnestab kriitilise ajakirjanduse ja vähemustevastase sallivuse puudumine, samuti ka kahtlused juurdlusasutuste sõltumatuses (poliitilised lekked, pronksiööl D-terminalis toimunu tabustamine). Kuigi Eesti on üks majanduskriisis kõige rohkem kannatada saanud riike, rõhutatakse ikkagi meie erakordselt tublit toimetulekut. Euroga liitumise kirg annab tegelikult ju ikkagi tunnistust Eesti majanduspoliitika institutsioonilisest nõrkusest. Euro on paremuselt teine variant, ideaalses maailmas oleks majandusele eelistatavam ujuva vahetuskursiga oma valuuta, mis laseks kiiresti reageerida väliskaubanduse tasakaalutusele. Aga see eeldaks märksa tugevama, parteidest sõltumatu rahandusalase kompetentsi olemasolu. Praegune euroga seotud kroon on aga tõesti majandusele võimalikest halvim variant, sest selles on ühendatud nii euro kui ka krooni puudused.
Eesti poliitika on osutunud jalgrattaks, mis püsib hästi püsti siis, kui sellega kiiresti kindlas suunas kihutada. Aga keerulisemal maastikul tulevad kohe esile noorele riigile iseloomulikud puudused majandusliku ja diplomaatilise pädevuse vallas.