25-aastasest Märtenist 55-aastaseks Michaeliks

 (2)
„See roll oli tõsine väljakutse. Mulle otsa vaadates arvatakse, et olen 16,” naerab Märten Matsu.
„See roll oli tõsine väljakutse. Mulle otsa vaadates arvatakse, et olen 16,” naerab Märten Matsu.Foto: Ain Liiva

Noor näitleja Märten Matsu valmistub Rakvere teatri suvelavastuses keerukaks ümberkehastumiseks.

Täna Lääne-Virumaal Arkna mõisa karjalaudas esietenduva Rakvere teatri „Lõikuspeo tantsude” keskmes on viis õde 1930. aastate Iirimaa külas. Nukras ja süngevõitu loos on oluline roll ka perepoeg Michaelil, 55-aastasel mehel, keda mängib vaid aasta tagasi Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Märten Matsu.

Sünged Iiri lood on Eesti publikule alati meeldinud. Kui 2000. aastate algul samuti Rakveres etendunud „Connemara. Üksildane lääs” või „Inishmore’i leitnant” olid rasketest teemadest hoolimata pikitud süsimusta huumoriga, siis „Lõikuspeo tantsudes” Matsu sõnul nalja ei saa. Näeb hoopis melanhoolset lugu, mis õrnema hingega vaatajal pisara välja meelitab. „Minu jaoks oli see raske materjal, sest olen siiani pigem humoorikaid rolle teinud. Nüüd pidin aga keerulistele teemadele mõtlema,” sõnab Matsu.

Lavastaja usaldab noort näitlejat

Noor näitleja on rõõmus, et lavastaja Eili Neuhaus teda usaldas. Esimene kokkupuude oli neil „Thijl Ulenspiegeli” ajal, kui Neuhaus oli inspitsient ja Matsu näitleja. Kui Neuhaus eelmisel sügisel „Lendas üle käopesa” lavastas, kutsus ta Matsu sellesse mängima. „Eili on sihikindel, teab täpselt, mida tahab, ja argumenteerib selgelt. Vahel ikka proovin teda ümber veenda, et teha teisiti, aga otsustab ikkagi Eili. Ja tema otsused on alati põhjendatud!”

Laval on Matsu terve etenduse ja kuigi sõnalist osa on tal vähe, loob just Matsu tegelaskuju etendusele raami.

Matsu usub, et Neuhaus oskab näha sügavale näitleja sisse. Eks osalt sellepärast ongi ta noorele näitlejale usaldanud mitu kõva pähklit. Keda peab Matsu kehastama „Lõikuspeo tantsude” Michaelina? „Ta on keskealine mees, kes tuleb oma lapsepõlvekoju, et see maha müüa. Ühel hetkel meenub talle aga suvi, mil ta oli seitsmeaastane. Siis juhtusid sündmused, mis karastasid teda, tegid selliseks, nagu ta on praegu. Liigun mälestustes ringi 55-aastasena, teised näidendi tegelased suhtlevad minu kui seitsmeaastase poisiga.”

Märten Matsu ja Ülle Lichtfeldt "Lõikuspeo tantsudes". Foto: Gabriela Liivamägi

„See roll oli tõsine väljakutse. Mulle otsa vaadates arvatakse, et olen 16,” naerab Matsu. Tema osatäitmist ei tee kergemaks asjaolu, et mängima peab ilma vanemaks muutva grimmita. Laval on ta terve etenduse ja kuigi sõnalist osa on tal vähe, loob just Matsu tegelaskuju etendusele raami. „Publik võib küll esmapilgul vaadata, et istub niisama seal seina ääres, aga teha seda nii, et sel on ka sisu, on üsna keeruline. Ma ei istu seal kui Märten Matsu, vaid kui keskealine mees.”

Sõnnikuhaisuga harjub ruttu

Kui suvel on teatripiletit ostes alati oht saada kunstielamuse lõpuks märjaks või võidelda tuulega, siis Arkna mõisa karjalaudal on päikesepaneelidega katus. Ent tuleb arvestada mõõduka „aroomiga”. „Arknal on külm ja seal on sõnnikuhais, kuid sellega harjub kiiresti. Mulle on see koduseks muutunud,” muigab Matsu. Publik näib etendusest küll juba ette hästi arvavat – sünge Iiri tükk keset „looduslikke aroome” on Eesti publiku jaoks kindel kvaliteedimärk.

Lavastusest võiks jääda sõnum, et kõigest hoolimata tasub meenutada ja mäletada, see teeb inimesed tugevamaks.

„Lavastusest võiks jääda sõnum, et kõigest hoolimata tasub meenutada ja mäletada, see teeb inimesed tugevamaks. Pole vahet, kui hea või halb on mälestus. Tasub jääda iseendaks,” ütleb Matsu.

Suured väljakutsed

EMTA lavakooli Matsu edasiõppimiskohana ei kaalunud, sest tahtis iseseisvuda kodust kaugemal (pärit on ta Sauelt). Ka Tallinn ei tekita temas kuigi sooje tundeid – liiga suur ja lärmakas. Kutse Rakvere teatrisse oli noorele näitlejale üllatus, ta kahtles, kas üldse kooli lõpetab. Esimese hooaja suurim roll, Martini tegelaskuju legendaarses hullumajaloos „Lendas üle käopesa” sai palju kiita ja pälvis ka teatri kolleegipreemia. (Teatri turundusjuhi sõnul suutis Matsu end pea sõnatu rolliga selliseks hulluks mängida, et inimesed uurivad, kes see punaste sokkidega tüdruk on ja ega ta päriselt ei ole kuskilt asutusest teatrisse tulnud.) „Ma ei alustanud väljast, vaid seest. Mõtlesin, miks tegelaskuju on selline ja miks ta nii käitub. Üllar Saaremäed vaadates jäi mul suu lahti: ta oli rollis nii sees, energiat oli palju, võttis rolli hästi tõsiselt.”

Esimene aasta näitlejana on Matsule palju andnud ja vähe võtnud. „Üritan palju panustada, selleks ma siia ju tulin. Õnneks Rakvere teatris toetavad kõik üksteist, siin on hea ja soe tunne, ei tunne end üksi.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare