Alates sellest päevast võib rääkida Eesti integreerumisest Euroopasse, lääne kultuuriruumi ja kristlike põhiväärtuste juurde. Ilma nendeta poleks olnud mõeldav iseseisvus aastal 1918 ega ka praegu. Euroopaga taasintegreerumisest rääkimata. 
Et selle eduka lõimumisprotsessi juurde kuulus ka hulgaliselt inimohvreid, oli paratamatu ja ajastule tüüpiline. Igatahes pole mingit märki, et eestlased oleksid nimetatud väärtuste ja hüvede juurde vabatahtlikult pöördunud. Madisepäeva lahing küll ei lõpetanud eestlaste vastupanu, aga oli siiski keskne ja otsustav sündmus, kaalukeel.

Et ajaloo jooksul on eestlased oma kaotusesse suhtunud suure valulise ülereageerimisega, on põhjendatav. Ehkki ausalt öeldes oli see täiesti seaduspärane nagu näiteks 0:2 kaotus koduväljakul Belgiale jalgpalli MM valikmängus. Ott Järvela analüüsi pealkiri Postimehes (09.06.2017): „Eesti – Belgia 0:2, mäng kaotati, aga väärikus säilis“ sobiks nagu valatult ka Madisepäeva lahingu kommentaari pealkirjaks.
Nüüd, kui Saksamaa on juba rohkem kui veerand sajandit olnud meie sõber, toetaja ja eeskuju, on selline vana vimma pidamine küll pööraselt ogar. Seitsmesaja pikkune orjaaeg polnud sugugi üks tume öö nagu C. R. Jakobsoni, K. Pätsi ja J. Käbini jüngrid ühest suust kinnitasid. Näiteks tõid sakslased siia peale piibliraamatu ja mõõga ka vesi- ja tuuleveskid. Mida selline areng tol ajal peamiselt teraviljast toituvale ja seni vaid käsikive keerutanud rahvale tähendas, on raske alla tähtsustada.

Muidugi pole objektiivsema ajalookäsitluse kujundamine lihtne töö. Et sellele elu sisse puhuda, tuleb enne lahti muukida kolm ümbritsevat eelarvamuste kirstu. Esiteks ärkamisaegne poliitiline situatsioon, milles vanameelsed saksa orientatsiooniga rahvavalgustajad jäid alla noorematele, kes baltisakslaste ja Venemaa keskvõimu vahelist lõhet suurepäraselt ära kasutasid. Et selle käigus igal võimalikul juhul sakslasi süüdistati ning nende alatusest ja julmusest terve mägi ajaloolisi jutustusi ja lugulaule kirjutati, on loogiline. Keskvõimu vastu otseselt minna ju ei saanud.

Teiseks Vabadussõda, milles Saksamaa oli kahtlemata meile üdini vaenulik, nagu tõestas suurepäraselt juba 1918. aasta okupatsioon – Võnnu lahingust rääkimata. Ja kuna Vabadussõda oli Eesti ametliku ideolooogia nurgakivi, kestis see periood intensiivselt 1940. aastani. Kolmandaks: Teises maailmasõjas oli Saksamaa jälle meie põhivaenlane. Seda nii nõukogude võimuga kaasa läinud elemendi kui rahvuslaste jaoks. Sest Eesti iseseisvuse taastamisest hoolis Saksamaa sama vähe kui NSV Liit. (Wehrmachti sõjakaartidel kujutati Balti riike täpselt samasuguse NSV Liidu osana nagu näiteks Pihkva oblastit.) Et sõjajärgne nõukogude propaganda selles osas lausa naeruväärsetesse liialdustesse kaldus, on iseasi.

Et kõik need kolm määratut takistust kõrvaldada, läheb vaja titaanlikku tööd. Aga viimasel ajal on jää vähemalt elukutseliste ajaloolaste hulgas liikuma hakanud ning Madisepäeva lahingule järgnenud aastasadade osas senist must-valget suhtumist mõnevõrra hajutanud.
Tegelikult on juba see, et me Madisepäeva lahingust nii palju teame, ainuüksi sakslaste pool asunud kroonikakirjutaja Läti Henriku teene. Mida arvasid asjade käigust eestlased, pole teada. Täpsemalt: on teada nii palju kui Henrik nende mentaliteeti kajastab. Ka Balthasar Russow – kui mitte eestlane, siis vähemalt eestlastele kaasa tundev kroonik – ei pea eestlaste peamiseks vaenlaseks sakslasi, vaid hoopis venelasi.

Riigikogule ja üldse poliitikutele võib nii tähtsa sündmuse mahamagamise andeks anda, sest neil on iga pisemagi tühiasja pärast ülemäära palju kraaklemist. Aga mida teeb meedia? Või õigemini: mida ta ei tee. Erakanaleid pole mõtet süüdistada, nende mälu ei tohigi pikem olla kui neli sekundit. Aga vaatasin, mida pakuvad sel meie ajaloo ühel suurimal juubelipäeval ETV mõlemad kanalid. Ei leidnud mitte ainsatki päevakohast saadet. Ma ei imestaks, kui isegi AK selle fundamentaalse juubeli õndsas teadmatuses maha magaks. Oleme langenud oma ajaloo suurimasse vaimupimeduse ajajärku.
„Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi?“ lunib Kiir Ants Vipperilt O. Lutsu „Kevades“.
„Lembit,“ pakub see. Mida vastaks tänapäeva koolioludesse üle toodud Vipper? Julius? Kahtlane.

Muide: kui eestlaste juhile ja Sakala vanemale Lembitule Vabadussõja aegset analoogi otsida, sobib selleks Kuperjanovist hoopis paremini Viktor Kingissepp. Nii Lembitu kui ka Viktor toetusid oma võitlustes venelaste abile. Henrik: „Nende pealik ja vanem Lembit kutsus kokku kõik kõigist provintsidest. Ja tulid nende juurde nii ridalased kui harjulased, nii virulased kui revalased, järvalased ja sakalased. Ja neid oli kuus tuhat, kes kõik ootasid viisteist päeva Sakalas venelaste kuningate saabumist.“ Mõlema mehe jaoks jäi abi ebapiisavaks või ei jõudnud õigel ajal kohale. Mõlemad kaotasid seetõttu elu. Seetõttu on loogiline, et Nõukogude Eestis olid mõlemad mehed ühteviisi au sees. Praegune seis aga on selline, et Lembitu tänav on Tallinnas siiamaani alles, Kingissepa tänavat mitte.

1918. aasta 24. veebruari mõõdutundetu esileupitamine 1217. aasta 21. septembri arvel on maitsetu ja tobe mitte ainult selle tõttu, et seitse kaheksandikku meie ajaloost prügikasti visatakse. Vaid ka vaieldamatu fakti tõttu, et juba 22 aastat pärast seda kaotas Eesti kõik selle daatumi viljad ning langes pooleks sajandiks uuesti võõrvõimude alla. Madisepäeva lahingust aga oli möödas tervenisti 126 aastat, kui eestlased veel täiesti organiseeritult ja koguni teatud eduga oma poliitilisi püüdlusi ellu viisid. Vähe sellest: üritasid omal maal läbi viia koguni täielikku genotsiidi, mis oli erakordne kogu maailma kontekstis. Kasvõi Padise kloostris maha löödud mitukümmend munka on kaalukas argument.

Tänapäeval on aga mandunud kõik, mitte ainult riigitelevisioon. Isegi Martin Helme ei kutsu üles kõiki siin elavaid mitte-eestlasi tapma.