99-kordne Kristjan Sarv kui näitleja terve elu
Kaabuga lavastaja on lahkunud pärast kolme esituse kuulamist – teater ei ole sport. Nii olla ta öelnud. Nii rahvas räägib. On see siis sport?
Need 99 korda on kuratlikult huvitavad. Esimene ots, tõsi, väga huvitav ei ole. Kordab ja kordab ja kordab. Ma istun saalis ja näen, et mehe eesmärk on 99 korda üht teksti lugeda. Nii möödub esimene tund. Teinegi. Siis hakkab huvitavaks minema, kuskil veerandsaja peal.
Lavastaja Tiit Ojasoo olevat selline mees, kes laseb teha kätekõverdusi või kõhulihasteharjutusi või mida iganes. Seni, kuni näitleja enam ei jõua. Ja siis laseb veel teha, sest keha teeb ise. Küll ta jõuab. Muidugi, Ojasoo ei ole originaalne, selliseid mehi on ennegi nähtud ja maailma pealt leiab neid veelgi. Asi on ühes paljudest ideedest. See on üks osa.
Sarv muutub laval huvitavaks siis, kui ette väljamõeldud või esmaste reaktsioonidena tulevad monoloogilahendused hakkavad otsa saama. Kui laval tuleb ise olema ja aktiivselt otsima hakata. Kui keha ja vaim hakkavad ise tegutsema ja otsima. Kui ka Sarvel endal huvitavaks läheb, siis hakkab ta huvitav välja paistma.
Viise, mismoodi teatrit teha, on lõputult. On Jaapani no-teatri viis elu lõpuni ühte rolli lihvida, on Broadway või West Endi viis aastaid ühe muusikali ühte rolli nühkida. On veel sada eri teed. Aga üks on alati, õigemini kaks – on vaim ja keha. On vajadus mõlema kõrgvormiks ja harmooniliseks kooskõlaks.
Teed selle saavutamiseks on tegelikult ju lihtsad. Need teed võtab kokku teatrikool. Noori ärgitatakse mõtlema (juhul kui hästi läheb), noored pannakse tugevat trenni tegema – tants, akrobaatika, hääletrenn.
Noored üliõpilased viiakse mõne aasta pikkusel teel vaimse ja kehalise murdumise piirile, lootuses, et tulemina vabaneb uues kvaliteedis energia. Eks see ole sama, kui teed kätekõverdusi, kuni enam ei jõua, ja siis teed veel. Väsimuse kaudu lihvitakse kõik ebaoluline maha.
Võõra inimese mõtted
Teatri ja näitleja tee on pidev otsimine, enese sees surkimine ja urgitsemine, enese seest lahenduste leidmine, suhtudes maailma empaatiaga. Seda nii ühe rollilahenduse lõikes kui ka elukestvalt, rollist rolli ja päevast päeva. Et seda realiseerida, on vaja vaimset ja füüsilist vabadust. Sa võid ju leida väga huvitavaid rollijooniseid, teadvuse piirid võivad olla kõiksuslikud, aga kui keha ei tule sellele järele, kui pudelikaelaks jääb füüsis – näitleja keha kui näitleja instrument –, siis pole sellest suurt tolku.
Ühte rolli tehes käib näitleja vaim mööda mõõtmatult laia areaali. Enamasti on nii, et enne õige tee leidmist käiakse läbi mitu ummikteed, “joostakse” korduvalt kokku. Ja see on normaalne.
Mõelge ise – autor on võõras inimene, kes on üles kirjutanud võõraste inimeste võõrad mõtted ja sõnad. Tegelane teeb võõra inimese võõraid tegusid. Seda kõike ohjab ja lavastab võõras inimene. Ja näitleja on see, kelle keha ja meele kaudu laval publiku silme all mitmekordselt võõras mõtleb ja askeldab.
See ring on lihtne ja pagana keeruline – võõras peab saama omaks, et seeläbi kehasse tulla ja siis juba sinu kordumatu ihu ja hinge kaudu omakorda võõrana kellelegi kolmandale, kes just nagu oled sina, aga tegelikult ei ole, uuesti materialiseeruda, mõtlema ja tegutsema hakata.
Siin me jõuame Kristjan Sarve aktsiooni juurde tagasi. Jaa, kõik ülalkirjeldatu on küll õige, aga need on mõned (õhtumaise) teatri põhimõtted. Lihtsustatud põhi mõtted ilma kolmveerand-, pool- ja veerandtoonideta.
Sarv seevastu mudeldas ja visualiseeris näitleja raja antud kontekstis tegelikult napi kümne tunni jooksul. Seda nii vaid ühe rolli kui ka elu kõigi rollide lõikes. Me nägime ummikteid ja lahendusi. Samuti poollahendusi ja paljulubavaid rajaalgusi. Me nägime värve ja toone, võimaluste paljusust. Kuidas võõras võib omaks ja uueks saada sajal eri moel.
Me nägime tegelikult teatritegemise essentsi ja juuretist, põhimõtet, põhi mõtet, ilusti ühe korraga kandikul ette antuna. Selmet päevi, kuid ja aastaid kärbsena proovisaalide lae all piniseda ja loota, et sa ei sega, ja tähele panna. Selmet isegi teatrikooli minna.
Ja veel me nägime armastust. Sest ilma armastuseta selliseid asju ette ei võta. Ilma ei tule nad pähegi. Ja me nägime, kui kuratlikult pingutav on see töö, vaimuliselt ja ihuliselt.
Aga kus oli suurem osa – 99 protsenti – neid tüdrukuid ja poisse, mehi ja naisi, kes iga päev teatrist kirjutavad?
