A, B, C ja teised tähed: kultuuritähestik 2010
A
"Ahvid ja solidaarsus”. Seni luuletaja ja tõlkijana tuntud Maarja Kangro tugevaim teos. Intellektuaalne, sorav ja irooniline novellikogu.
Arvo Pärdi juubel. Viktoriiniküsimus: milline Eesti helilooja on mõjutanud Islandi popmuusiku Björki loomingut? Vihje: ning see on vaid üks tagasihoidlik karv selles tihedas mustas habemes, mille taha ta end varjab.
„Auk nr 8”. Marianna Kaadi dokfilm paneb Eesti vaataja teismelisele Donetski söekaevurile kaasa elama nii, et pole asigi. Pelga vaatlemise kõrval püüavad filmitegijad portreteeritavat peret jõudumööda aidata.
Autoriteater. Viimastel aastatel teatrielus üha enam esile kerkinud nähtus kasvas nii suureks, et festivalil „Draama 2010” pühendati sellele terve kõrvalprogramm.
B
BonBon Lingerie. Vaikselt ja vapralt maailmas laineid lööv pesumärk avas Pärnu maanteel esimese päris oma impeeriumi.
C
CoBrA & Co. Tallinna kunstihoonesse maandus esindusliku väljapanekuga üks sõjajärgse Euroopa mõjukamaid kunstnikerühmitusi. Näitus on avatud 21. jaanuarini.
D
3D. Lennart Meri ja „Avatari” ühisosa – mõlemast on valminud 3D-linateos.
„Disko pole oluline, punk on põhiline”. 1980-ndate ENSV punkmuusikat koondava kogumiku menu annab aimu, et nostalgia ei ela ainult estraadil, vaid ka popkultuuriloo sügavamates kihtides. Jääme ootama samaväärset eesti hevikogumikku.
E
Eesti disaini maja. Mõnus pesake Kalamajas, kus sepitsetakse nüüd Eesti disaini maailmavallutuse plaane.
„Eesti kunsti ajalugu”, 5. köide. Parimate kunstiekspertide abiga raiuti raamatusse kunstielu aastatel 1900–1940.
„Eesti kunst paguluses”. Sügisel Kumus avatud väljapanek mõjus põhjaliku ja avastusliku valgusvihuna varem üsna hämaras püsinud väliseesti kunstimaailmale.
„Eesti Top 7”. Rahvusringhääling käivitas üle seitsme aasta iganädalase popmuusika edetabelisaate. Videod viivad uue muusika massidesse.
Embassy of Fashion. Aasta alguses formeerus ühise nimetaja alla Hobusepea tänaval oma moemuinasjuttu ketrav disainerite kvintett, kes peagi üllatas kahe vägeva moevaatemänguga.
„ENSV” ETV-s. Targale on elu komöödia, tundlikule tragöödia. Ammu oli aeg tuua Nõukogude-teemal halisemise kõrval esile selle jämekoomiline pool. Ilmselt on ka „Õnne 13” oma halli eluproosaga muutunud väsitavaks ja eeldab värskemat suhtumist. ENSV produtsentide Tarmo Kivivälja ja Maarek Toompere valik oli õige – ENSV järele on nõudlust ning see kajastub vaatajaarvus. Tegelased murdsid end aastavahetusprogrammi „Kustuva tulukesega” ja naasevad tänavu ekraanile.
Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonia. Vaatamata kärbitud eelarvele tuldi toime. Peeter Rebase ja Tiina Loki süsteem „teie bensiin, meie ideed” kandis vilja.
Eve Hanson. Esimene disainer, kelle panust Ivo Nikkolo kaubamärgile on peetud lausa kahe Kuldnõela vääriliseks.
F
Facebook. Koht, kust leiab kõige operatiivsemat kultuuriinfot ja kõige riivatumat kultuuriklatši.
Forum Cinemas ja teised kinoketid. Lasid piletihinna alla ja tegid kinokülastusest taas sotsiaalse kogemuse. Üksi kalli piletiga kinosaalis istuda hakkas igav.
G
„Gilgameš”. Amar Annuse tõlge maailma vanimast eeposest viib eestlase kultuurireisile muistse Mesopotaamia jumalate ja kangelaste juurde.
H
HU?. Leslie Laasneri ja Hanna-Liisa Uusma bänd raputab albumil „HU2” nagu käisest suurepäraseid poplugusid: „Elupõletaja”, „Rüütlid” ja „Mina ise” on vaid mõned näited.
I
Indrek Koffi „Eestluse elujõust”. Aasta raskemini lahterdatavaid raamatuid põimib tühised igapäevafraasid kimbuks, mis on väärt rohkem kui osade summa.
J
Jaan Tätte. Tema lihtsus kergitab keerulisi küsimusi. Biidermeier muusika kujul? Ehe Eesti asi? Samal ajal aga on tänuväärne, et osale eestlastest pakub ta nii vastuseid kui ka hingerahu.
John Constable. Kumu suurnäitusele minnes ei oskakski oodata nii väikeseformaadilisi ja õrnu maastikumaale – kuid oluline on see, et need on signeeritud nõnda suure nimega.
K
KAM Kartell. Ehtekunstnike trio Anneli Tammik, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma näitas lustlikku disainikeelde valatud pildikesi Nõukogude minevikust nii Kärdlas kui ka Tallinnas.
Kanal 2. Ehkki keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes vaataks Kanal 2, väidavad vaatajaarvud hoopis midagi muud.
Katusekino. Kajakate karjete saatel linastunud väärtfilmid ilmestasid Tallinna suvist ööelu ja suurendasid nagu muuseas masside filmiteadlikkust. Sel aastal saab Katusekino endale sõsara Geriljakino, kellega koos hakatakse linnaruumi filmikunstile vallutama.
Kes kardab Virginia Woolfi?”. Lavastati NO99-s ja Tallinna Linnateatris. Mõlemad väga põnevad, pingestatud lavastused, mille omavahelises võistluses määras parema see, kumba nähti enne.
Klass” ETV-s. Seriaal, mis korjas välismaal auhindu juba enne Eesti vaataja ette jõudmist. Seitse osa ja viis režissööri hoidsid õhus teisigi olulisi teemasid peale koolivägivalla.
„Krokodill”. Kaspar Jancise joonisfilm võitis maineka auhinna Cartoon d’Or, animatsioonimaailma Oscari.
Kultuuripealinn Tallinn 2011. Telefoniraamatu mõõtu programmivihik, mille sisu pandi suures osas kokku mullu, lubab sel aastal kultuurimürgitusega koomasse viia iga vähegi aplama kultuurisõbra.
„Kölerist Subbini”. Enn Kunila maalikogu põhjal kokku pandud näitus tõestas eestlase janu klassikaliselt ilusa maalikunsti järele. Kunstinälga käis rahuldamas rekordilised 12 722 vaatajat.
L
Lenna Kuurmaa. Tubli tüdruk, kes osales muu hulgas „Ühtsel Eestil” ja luuleetendusel „Cabaret Interruptus”. Vaiko Epliku lugudega plaat „Lenna” jääb üheks mulluseks põhioopuseks.
M
Malcolm Lincoln. Eesti Laulu üllataja, lausa sensatsioon võitis palavalt armastatud Lennat ja andis välja kiidetud albumi „Loaded with Zoul”.
Marko Mäetamm. Kunstnik rebis Lady Gaga ja Võsapetsi abiga katte paljudelt oma hirmudelt ning segas nõnda veelgi kunsti ja elu piire.
„Matlena teekond”. Tütar on lastekirjaniku mantli üle võtnud, üks poegadest juhatab ülikooli ja teine avaldab räigeid, aga menukaid raamatuid, kuid Aino Pervik vaatab hoopis teises suunas, süvenedes esiema ellu tsaariaegsel Eestimaal. Tulemuseks õhkkerge raamat eksistentsi sügavusest.
MÄRZ. Olevimäel avatud projektiruum plingib flirtivalt ja värviliselt, pakkudes nii näituseid, raamatute esitlusi, loenguid kui ka pidusid.
N
„Nullpunkt”. 25-aastase Margus Karu omaelulooline noorteromaan oli üks läinud aasta müügihitte. Ja seda raamatut ei ostetud riiulile tolmuma.
O
„Oleg”. Jaan Toomiku teine lühifilm tõukub Nõukogude kroonu traumadest. Morbiidne ja meisterlik.
Opium Flirt. Rokk-troonika ja David Bowie’lt õpitud tantsusammud. Mais välja antud „DejaVoodoo” oli üks läinud aasta paremaid albumeid.
Ott Sepp. „Nalja peab saama, muidu ma ei mängi,” ütles Karlsson. Osatäitmised „ENSV-s” ja „Riigimeestes”, „Eesti laulu” vaheklippides ning tükk tõsisemat teatritööd tagatipuks on piisav ettekääne tema tähestikukohale.
P
P. I. Filimonovi „Mitte-eukleidilise geomeetria tsoon”. 2007. aastal ilmunud teos tuli mullu välja Aare Pilve tõlkes. Raamat, kus peale lobisemise ja söömise-joomise justkui midagi ei juhtu, pakub puhtmuhedat lugemismõnu.
„Pehmete ja karvaste” kammbäkk Kanal 2-s. Käsikirjad ei põle, aga tore oleks, kui seda ei teeks ka väärt telesaated. ETV kärpekavale jalgu jäänud päevapoliitiline sari kolis üle teise kanalisse. Evelin, Toomas, Edgar, Mart, Andrus ja teised on tagasi.
„Pilvede all” Kanal 2-s. Kes oleks võinud arvata, et Eesti kõige kummastavamate seebiseriaalide papa Toomas Kirsi torust võib veel nii menukas pauk tulla. Kolm õde Piret, Kertu ja Mari tõusid oma looga mürinal telereitingute tippu ning uus kodumaine naistekas oli sündinud. Kaks värsket kaanestaari ka.
Protsendiseadus. Õlekõrs, millest loodetakse kunsti kõrgemat aujärge ja kunstnike paremat elujärge.
„Punane elavhõbe”. Andres Puustusmaa pretensioonitu ja tänu sellele täiesti korralik krimifilm karmidest 1990-ndatest. Puustusmaa mendiseriaali tegemise kogemus annab tunda.
R
Raadio 2. Päeval pigem inetu pardipoeg, kuid õhtune vöönd oma mitmekesise muusikaprogrammiga teeb silmad ette ja taha kõigile teistele jaamadele.
„Ramadaan”. Aare Pilve eklektiline kannakinnitus proosasse pani lugeja koos autoriga Itaalia üle imestama.
„Riigimehed” ETV-s. Sotsiaalse sidususe minister võis olla „valus lohh”. Kuid seda valusam on teadmine, et seriaali stsenaarium on inspireeritud päriselust. Kas sellest just vaatajamenuk sai, aga poliitikute seas vallandas seriaal nõiajahi võimalikele prototüüpidele.
Ruja. Ikka veel leidub inimesi, keda huvitab, kellega käis Urmas Alender aastal 1972. Nüüd on neil uudishimulikel kaks raamatut, kust see nimi järele vaadata. Ruja erutab ja inspireerib endiselt.
S
Samuel Beckett. VAT-teater salvestas omamoodi „Krappi lindi” noore Krappi osa, mida mängitakse lavastusena ette siis, kui peaosaline Tanel Saar on vana Krappi vanune.
T
„Taevalaul”. Mati Küti täispikk animafilm, mille kohta on raske midagi öelda inimesele, kes seda näinud ei ole. Sürrealismi ja psühhoanalüüsi klassikutest inspireeritud film on vist Küti üks helgematest ja humoorikamatest.
Tambet Tuisk. Tõestab „Polli päevikutes” maailmale, kui head näevad välja eesti mehed ja kui hästi nad veel näidelda oskavad!
Tanel Toom. Londonis õppiva režissööri „Pihtimus” valiti välja 61 tudengifilmi seast ja anti sellele tudengi-Oscar.
Tallinn Music Week. Kolmandat korda toimuv ning seekord ka klassikalise muusika programmi kaasanud Eesti muusikat välismaailmale tutvustav showcase-festival hakkab vaikselt looma esimesi edulugusid. Mullusteks pääsukesteks olid Iiris Vesik, Svjata Vatra, Kirtina Rasa ja Aides.
Tiina Talumees. Pitsivahuse glamuurimoe kuninganna meelitas Noblessneri valukotta oma kollektsiooni esitlusele üle tuhande külalise, avas Rotermannis šiki ateljee ja valiti aasta stiilseimaks naiseks.
U
Ultima Thule. Selmet igavesti „Pastoraali” kähiseda, hoiab veteranbänd vaimu värske. Mullune ketas „Jälgede jälgedes” võttis küll omajagu aega, aga see-eest on tegemist asjaga. Väärt asjaga.
„Unustatud”. Rein Põdra romaan räägib 1944. aastal Eestist läände lahkuvatest sõjapõgenikest ja asetab Põdra kindlalt Eesti tänapäevase proosa tippu. Midagi neile, keda Oksase käsitluslaad ärritab.
V
„Vahetus”. Anu Auna lühifilm polnud tehtud mitte ainult olulisel teemal (psühholoogiline vägivald), vaid tehtud ka lihtsalt hästi. Esimest täispikka filmi lubab Aun näidata kahe aasta pärast. Ootame huviga!
Valter Ojakäär. Pani nelja mahuka ja infoküllase raamatu kujul kirja Eesti levimuusika ajaloo ning väärika punkti elutööle. Jääb üle soovida pikka ja õnnelikku pensionipõlve džässiplaatide seltsis.
Voldikkann. Veiko Liisi lihtne ja nutikas kilepiimatasku sai pärjatud Brunoga ning leidis tee paljude külmkappide riiulitele.
Võru ’82. Maarja Mõtuse disainitud retrotossud andsid vitamiinisüsti nii kohalikele väikeettevõtetele kui ka trendihaidele.
Õ
„Õelate lamp”. Mats Traat pani punkti oma suurteosele „Minge üles mägedele” – Hendrik Susi ja Palanumäe lood said väärika punkti.
Ä
„Äio” Metsatöllult. Hevi tuleb ja hevi tapab. Eesti keel on kogu maailma hevikatele külge hakanud. Uue albumi tuules on töllud möllanud rohkem raja taga kui kodukamaral.
Äärealad. Näiteks alternatiivmuusika. Eesti Laul ja Eesti Muusikaauhinnad näitasid, et järelkasvust ja talentidest eesti popmuusikas puudust pole. Seda juhul, kui keskmise maitse dedovštšina nad ikka ellu jätab.
Ö
11 „Ööülikool”. Kümne aastaga on see raadiosaade läinud järjest põnevamaks, mütoloogilisemaks, öisemaks. Ega ilmaasjata antud „Ööülikooli” vedajale Jaan Tootsenile mullu noore kultuuritegelase preemia.
Ü
„Ühtne Eesti”. Teatri NO99 pika eelmänguga lavastus põhjustas publiku hulgas juba mitu kuud varem massipsühhoosi. Kulminatsioon suurhallis vältas vaheajata 3,5 tundi ja lõpuks aplodeeris 6500-liikmeline publik püsti seistes.
Ülo Pikkovi „Animasoofia”. Mahukas eesti- ja ingliskeelne väljaanne animateoreetikult ja -praktikult asja kohta, mis võiks Eesti kuulsaks teha.
