Lõunamaiselt soojas põhjamaises öös toimunud kontsert sobis suurepäraselt suve lõpp-

akordiks. Väliselt minimalistlikku üritust toetas oma atraktsiooniga ka emake loodus, nimelt ilmusid keset kontserti lava kohale taevasse nagu tellitult ehtsad virmalised.

Ilma ja temperatuuri teemadel jätkates, käitusid A-ha “poisid” laval üsna põhjamaiselt jahedalt, hüüdes publikule vaid tavalisi kohustuslikke viisakusväljendeid. Üldse tundus, et laulja Morten Harket vaatas üle tema ees hüplevate inimeste peade ja laulukaare kuskile kaugusse, nagu viibiks ta meelsamini selles koduses Põhja-Norra paadisadamas, mis on plaadi nimiloo “Lifelines” video tegevuskohaks.

Kontserdi lõpu eel võis aga laval täheldada kerget sulamist ja kuulus-kuulus “Take On Me” viis siinse valdavalt varases keskeas publiku juba üsna pöördesse. Seda võis ka ette arvata, sest just sama lugu oma romantilise must-valge joonisfilm-videoga kuulub ju 30-aastaste magusasse pubeka-aega, olles seega eriti oluline ja liigutav.

Efektitsemine pole selgelt selle bändi ampluaa, liikumises ja olekus ei olnud rokkivat tõmblemist, staaritsemist ega üldse midagi ülearust. Ehkki mitte enam esimeses nooruses, kuid heas konditsioonis kehaga Morten suudaks kindlasti rohkem kui paar puusanõksu. Kogu A-ha energia kulub ilmselgelt helide väljastamisele ja seda teevad nad tõeliselt professionaalselt. On ju üsna tavaline, et live-esinemiste laulu- ja pillimängutase jääb alla plaadilt kostuvale. A-ha kohta see aga ei kehti. Solisti koolitatud, kuid kõrvatorkavalt oma-pärane hääl ei vääratanud kordagi, vaid libises pika heliredeli otste vahel tõrgeteta.

Eraldi kiitust väärib taustalauljanna, kellele Morten ka ühe oma laulu esitamise au usaldas ja ise samal ajal taustal Eviani rüüpas. Ka kitarri- ja klaverimängus oli powerit rohkem, kui oleks osanud loota. Konserveerituna kõlavad nende vokaalid ja kidrakäigud tunduvalt tuimemana.

A-ha pole mingi moebänd. Just selline mõte tuli laval askeldavaid lihtsates jopedes, kitsajoonelistes teksades ja kodustes kampsunites tegelasi vaadates. Nende muusikal ja imagol pole erilist pistmist kiiresti muutuvate trendidega, millega muusikatööstus ometi tihedalt seotud on. A-ha tüübid on areenile ilmumisest saadik olnud needsamad ja teinud enam-vähem sama lugu, muutumata seejuures tüütuks. Käigud, saundid ja soengud on küll pisut ajakohastunud, kuid üldjoontes on tegu oma taset targalt hoidvate maitsekate “kergemuusika klassikutega”, kel pole veel mingit põhjust pensionile minna.

Lõpuks võiks ju pisut viriseda, et ei lastud kõlada paljude lemmiklugu “Crying in the Rain”, aga vihma ju ei sadanud ka.