AADO LINTROP: Omapärane seeneraamat pajatab muustki kui ainult seened
Neist kasulikku teavet otsides aimame, et kusagil peavad eksisteerima ka tõsiteaduslikud (ja tõenäoliselt paksud) seenepiiblid, mille põhjal rahvaväljaandeid tehakse. Aivar Jürgensoni raamat “Seened kultuuriloos” on samuti seeneraamat, ent pakub seenesüstemaatika ja -kirjelduste ning piltide ja toiduretseptide asemel hoopis seentega seotud suhtumisi, hinnanguid ja assotsiatsioone.
Võime küll kahelda selle üle, kas sõna etno lisamisega on mõtet kõigist loodusteadustest tuletada etnoloogia, folkloristika või laiemalt kultuurantropoloogiaga lõimuvaid eriteadusi, nagu seda on tehtud ka etnomükoloogia puhul, kuid ei saa kahtluse ala seada sedalaadi uurimistöö vajalikkust. Jürgensoni uurimust lugedes tuli mulle korduvalt meelde lapsepõlves nähtud nukufilm “Operaator Kõps seeneriigis”, milles uudishimulikule kaameramehele avanesid üllatavad seenemaastikud, mida ta koos õpetliku ivaga vaatajatele pakkus, sest ka Jürgenson korraldab lugejale huvitava matka läbi hämmastavate mentaalsete seenemetsade.
##Alustades üsnagi asiselt ülevaatega seentest, mükoloogia ajaloost ning seeneteaduse ja rahvaliku seenetundmise lahknevustest, jõuab autor seentesse suhtumise, seenekorjamise ning -söömistraditsioonide kaudu avaratesse usundiloolistesse laantesse, kus ilma hea teejuhita liikumine võib mõnikord ohtlikki olla.
Jürgenson on kahtlemata hea teejuht, keda võib enamasti usaldada nii eksootilistes (näiteks Lõuna-Ameerika) kui ka kodumaistes vaimsetes seenemetsades. Ta ei anna üldjuhul järele etnomükoloogilise mõttelennu suurtele ahvatlustele ega hakka kogu inimkultuuri seletama seenejoovastusest lähtuvalt, vaid püsib korraliku etnoloogina kainema ja tõestatavama argumentatsiooni raames.
Kritiseerides näiteks John Marco Allegro piiblitõlgendamise teooriat, ei suuda ta siiski mõned leheküljed varem hoiduda arvu seitse numbrilise kuju seostamisest nooremast kiviajast pärineva oletatavasti kärbseseent kujutava joonistusega (lk 147–148). Sedalaadi kalju- ja muude joonistuste tõlgendamist, mis seavad tingimuseks poole pildi kinnikatmise (nagu antud juhul), peegelpildis vaatamise, peapeale pööramise või muu manipulatsiooni, ei aita usutavamaks muuta ükski usundiloost appi võetud paralleel. Pealegi ei pruugi suurem osa neist kategooriliselt esitatud väidetest ą la “mansid usuvad, et Jumalal on seitse poega” üldse ainukehtivad olla.
Nimetaksin veel kahte asja, millega ma Jürgensoni raamatut lugedes päriselt rahul polnud. Esiteks see, et ennast eesliitega etno- ehtinud teadustöö kasutab sageli küll rahvapärast seeneterminoloogiat, kuid opereerib ikkagi vaid selliste analüütiliste usundilooliste mõistetega nagu irdhing ja hingeloom, millest viimane kärbse kohta kasutatuna eriti vastuvõtmatu tundub. Teiseks ei saa ma nõustuda raamatus siin-seal esile kerkiva seisukohaga, nagu tekkinuks inimesel esimesed teadvuse muutunud seisundi kogemused kas kogemata hallutsinogeenset taime või seent süües.
Lisaks mainitud seikadele nuriseksin ma rohkearvuliste korduste pärast, mis raamatus üha uues (kuigi asjakohases) kontekstis esinevad ning mõningase etümoloogiatega liialdamise pärast, mis hakkab häirima eksootilisemat laadi sõnavara juures, mille puhul on nende paikapidavust raske kontrollida. Võin näiteks kahtluse alla seada väite sõna arvama indoeuroopa päritolu kohta, sest juba 11. sajandist pärit Kašgari Mahmudi turgi keelte sõnastik sisaldab lauset qam arvaš arvadi – šamaan luges loitsu e loitsis. Samas pakuvad mitmed, sealhulgas ka päka ja päkapiku seeneriigi poole osutavad paralleelid uut mõtlemisainet.
Ilma parateaduseta
Mulle meeldib, et autor ei ole läinud kergema vastupanu teed ega piirdunud populaarsuse võitmiseks vaid seente hallutsinogeensest toimest lähtuva materjali esitamisega. Kahtlemata pole “Seened kultuuriloos” New Age’i vaimus kirjutatud käsiraamat, seda ei saa kasutada abi- või õppevahendina psühhedeelse seenepruukimise jaoks. Huviline leiab sealt laia valiku eesti ja muu maailma seentega seotud uskumusi, saab ülevaate seente jumalikust või kuratlikust päritolust ning sellega seostuvatest kosmoloogilistest aspektidest.
Jürgensoni “Seened kultuuriloos” näitab, kui tiheda mõtteniidistiku on inimene pununud enda ja seente maailma vahele, muutes sellega enda jaoks hõlmatavateks ühed vanemad organismid Maal.
