Aadu ei saanud üldse aru, miks sõbrad, tutvuskond ja peaaegu kõikk* ülejäänud inimesed jaaniõhtust ja jaanipäevast nii pöördesse lähevad. Juba juuni esimesest nädalast oldi tedagi hakatud tüüttama küsimusega nagu “Kuule, mis sa jaani-päeval teed?”. Alguses oli ta vastanud, et ei tea, eks näis. Aga lõpuks oli hakanud otse ütlema, et on kodus ja vaattab üle poole aasta jälle “Tulnukaid” – ning tundnud isegi väikest rõõmu küsija üllatusest.

Muidugi, eks oli ette tulnud ka väga toredaid ja huvitavaid jaaniõhtuid ja jaanipäevi. Näiteks kui keegi oli kuhugi läinud ja Aadu oli kaasa sattunud ning oli järgnenud mõnus olemine mõnusas seltskonnas. Aga seda juhtus harva ja Aadu ei olnud veel näinud, et sellel oleks olnud mingit erilist seost lausa meeleheitliku plaanitsemisega. Pigem said sellised asjad teoks justkui kogemata, iseenesest, juhuslikult.

Aadu oli mees, kellel oli taiplikkust selle tähtsa rolli märkkamiseks, mida elus mängivad juhused. Samuti oli tal tähelepanelikkust, mis on vajalik nende õigel ajal tabamiseks, ja enesekindlust, mida läheb tarvis nendest parema osa väljavalimisel ja ärakasutamisel. Talle meeldis koguni mõelda endast kui vahustel juhuste harjadel surfajast.

Seetõttu usaldas ta ennast, vähemalt sellistes teisejärgulistes küsimustes nagu jaaniõhtu veetmine, juhuse hoolde. Tuli ainult jälgida, et juhus ei meelitaks lõppkokkuvõttes ikkagi ainult lähima jõekääru äärde või linnaosa peoplatsile, kus mängib muusika, mis rõõmustab kõrva ainult siis, kui vaitt jääb, ja kus vonklevad pikad järjekorrad inimestest, kelle ainus soov on restoraniprae raha eest omandada papptaldrikutäis maitsetuid grill-lihatükke nätskete friikartulitega.

Niisiis istus Aadu kodus ja oli ennast mõttes ette valmistanud meeldivaks filmi-õhtuks. Külmkapis oli vorste, mida võis vahepeal ahjus grillida, samuti oli seal paar õllepudelit. Paistis vägisi, et seekord oli juhus talle korraldanud rahuliku koduse olemise.

Aadu tõusis arvuti tagant, kus ta oli mööda saatnud tunnikese blogisid lugedes ja muusikat tõmmates, ning siirdus köökki, et avada esimene õllepudel. Poole tee peal otsustas ta juhusele siiski veel viimase võimaluse anda ja seisatas esikupeegli ees.

“Hm, habeme peaks ära ajama,” mõtles ta oma nägu peeglist silmitsedes. “Vihkan habet!”

Siis kuulis ta teisest toast voodi pealt nõrkka pininat. See oli mobla, millel oli hääl välja lülitatud, sest nõudlikult helisev telefon ajas Aadu kohutavalt närvi, eriti kui tal juhtus käsil olema mingi sihipärane tegevus. Aga et väga palju suuri asju saab tänapäeval alguse just telefonihelinast ja see on ka juhuse üks armastatumaid tööriistu, siis püüdis Aadu enamiku kõnesid ikka vastu võtta.

Mobla ekraanil kumas sõber Meelise nimi.

“Ahoi,” ütles Aadu telefoni.

Sõber Meelis oli kuuldavalt heas tujus.

“Ahoi! Kus oled, mis teed?”

“Kodus. Hakkasin just filmi vaattama.”

“Kuule, välja ei taha tulla? Siin on üks väike pidu.”

“Mis pidu?”

“Ah, on üks. Tule.”

Kui häälestus ja ettevalmistus mingiks tegevuseks on juba olemas, siis on üsna raske sellelt teise tegevuse peale hüpata. Aadu mõtles kiiresti. Nojah, see oligi juhus. Tasub olla spontaanne. Vaattame siis, mis ta seekord pakub.

“Okei, väga hea,” ütles ta telefoni. “Kus see on?”

Meelis andis kiired juhised kohaletulekuks. See oli kesklinna lähedal. Aadu ise elas kaugel äärelinnas.

“Okei,” ütles ta uuesti. “Ma olen varsti seal.”

“Ja võta kõikk oma joogid kaasa,” ütles veel Meelis.

“Jah.”

“Noh, tšau.”

Aadu heittis mobla kolksatusega esikukapile ja silmitses ennast uuesti peeglist. “Ah, ei viitsi ajada,” ütles ta endale mõttes. “Duši all pean küll ära käima.”

Buss viis Aadu õigele kohale päris lähedale. Need paar tänavat, mis teda peopaigast lahutasid, läbis ta mõõduka kõnnakuga, nuhutades õhus hõljuvaid mahedaid jaaniõhtulõhnu, mille peamine osis oli aedadest tõusev grillivina, aga milles leidus ka päevasest kergest vihmasabinast niiske tänavatolmu ning pojengide lõhna.

Pidu toimus ühes kollases kolmekorruselises majas. Juba eemalt hakkasid silma kõige ülemise korruse akendel lärmitsevad figuurid. Pesemata moega trepikojast avanes talle uks avarasse kortterisse, mida võis iseloomustada, vähemalt esimesest muljest lähtudes, üldistus “loov segadus”. Aadu teretas viisakalt ukse avanud perenaist, kelleks oli ilus noor tuhkjasblond tüdruk, viskas oma jope teiste jopede kuhja peale, sõlmis ketsid lahti ja lükkas need jalanõude virna. Siis astus ta edasi.

Rahvast oli palju ja õigupoolest ei tundnud ta neist peaaegu kedagi. Ja ega see ka Meelise lähim tutvuskond ei olnud, täitsa imelik, kuidas ta oli sellesse seltskonda sattunud. Mitte et see paha seltskond oleks olnud – noorem kunstirahvas või midagi sellist, vanuse poolest enamik temast nooremad. Aga sellest, et ta kedagi ei tundud, ei lasknud Aadu ennast häirida – nagu ka teiste tegemiste puhul, on peole minekuks vajalik eelnev häälestumine, ja seda oli ta tee peal igati tõhusalt teinud. Pealegi ollakse just sedasortti kortteripidudel väga vastuvõtlikud uute tutvuste saamisele.

Kümme minutit hiljem oli ta juba lähemalt tuttav kolme uue inimesega: ühe tüübiga, ühe musta-päise tüdrukuga ja kortteriperenaise endaga. Ta nõjatus köögis aknalauale, veeretas kõige ladusama moega kõige suvalisemaid jutukesi, lonksas aeg-ajalt tassist punast veini ja jälgis huviga teda ümbritsevat ruumi ja inimesi. Päris ruttu arvas ta ennast teadvat, et too ilus noor tuhkjasblond kortteriperenaine harrastab vähemalt biseksuaalseid suhteid, kui mitte ei ole vastassoole üldse selga keeranud. Aga see ei olnud Aadu meelest üldse tähtis ning ta võttis tassist järgmise lonksu.

Tahapoole minnes leidis ta ühest toast ka Meelise, kes oli ennast juba päris kenakesti ära sättinud ja ajas mingite tüüppidega juttu. Laual oleva läpaka kõlarid külvasid ruumi üle särtsakate rütmidega.

“Hõi!” hüüdis Meelis Aadut nähes.

“Hõi!” vastas Aadu ja astus oma veinitassiga nende poole. Ühte neist tüüppidest ta nägupidi isegi teadis, ta oli temaga kunagi varem mingis seltskonnas kokku puutunud. Nüüd sai nägu endale ka nime – Robert.

Aadule torkkas silma üks toanurgas diivanil magav tüüpp.

“Ammu juba panete pidu? Kas ma olen millestki ilma ka jäänud?”

Teised järgisid ta pilkku.

“See on üks Kanada luuletaja,” ütles Meelis.

“Ei ole!”

“On, on!” kinnitas Robert. “Ehtne Kanada luuletaja.”

“Luges luuletusi, kuni väsis ära?”

“Hehehee,” naersid teised. “Luges luuletusi ja käis igatepidi pinda. Siis vajus õnneks ära. Ei ole vaja üles äratada.”

“Ma lähen teen suitsu,” ütles Meelis.

“Ma tulen ka,” ütles Robert.

Kolmas tüüpp liittus nendega ja nad läksid köökki. Aadu jäi hetkeks üksi. Ta lasi silmadel üle toa liikkuda ja heittis siis põgusa pilgu raamatute selgadele lähedal oleval raamaturiiulil. Palahniuk, Houellebecq, Atwood, McEwan, Kureishi, Welsh, Pelevin... Kõikk originaalkeeles, peale Pelevini, mis oli eestikeelne tõlge. “Prr!” tegi Aadu mõttes tahtmatult, ehkki luges ka ise päris palju, ja tõmbus raamaturiiulist eemale.

Ta märkkas veidi eemal sihvakat ja pikkade lahtiste pruunide juustega tüdrukut, kes uuris laua taga püstijalu seistes läpaka ekraani, hiir otsusekindlalt sõrmede all. Tüdruk nägi välja täpselt selline nagu mingi modell. Aadule tundus, et ta võib-olla ongi teda kuskil ajakirjas näinud.

Nagu juba varem öeldud, ei olnud Aadu just väga rumal. Ta teadis, et üks paremaid viise midagi teada saada on küsimine. Seetõttu astus ta läpaka ekraani pingsal pilgul uuriva tüdruku kõrvale ja nägi, et see on tegevuses Winampi playlist’i muusika valimisega.

“Kuule,” alustas Aadu.

Tüdruk tõstis pilgu ja jäi mehele küsivalt otsa vaattama.

“Kas sa oled see tunttud modell?”

Tüdruk hakkas naerma.

“Hahahaa! Milline pick-up line! Tõesti, ma peaks selle kuhugi üles kirjutama.”

“Ei, ma ausalt ei löö külge ega midagi, ma niisama küsin, et kas sa oled tunttud modell?”

“Ei, ma ei ole tunttud modell.”

“Ka mitte tundmatu?”

“Ma ei ole modell.”

“Aga kes sa siis oled?”

“Ma õpin Inglismaal filosoofiat.”

Selle vastuse peale tegi Aadu sisimas korraks suured silmad, aga väliselt säilitas rahu või vähemasti arvas, et säilitas.

“Ah soo! Väga peen!” ütles ta ning kummardus läpaka kohale, et lähemalt näha, millised on Inglismaa filosoofiatudengi muusikalised eelistused. Placebo, Massive Attack, Air, Sonic Youth, Tool, Daft Punk – ja veel rida nimesid, mis talle aga enam midagi ei öelnud. Ta leidis, et parem on lahkuda enne tüüttavaks muuttumist, ja jättis tüdruku muusikat edasi valima, siirdudes köökki.

Umbes tund aega hiljem kõndisid nad neljakesi vanalinnas: Aadu, Meelis, Robert ja veel üks tüüpp, keda hüüti Sikuks. Aadule, Meelisele ja Robertile oli mingil hetkel kortteripeost küllalt saanud ja neile oli tulnud tahtmine veidi linnas ringi kolada. Teel linna poole oli nendega liittunud üks Roberti tuttav, toosama Sikk. Tundus normaalne mees.

Võtnud enne äratulemist kaasa veel paar vähem või rohkem täis veinipudelit, suunduti nüüd Viimsesse Urkasse. Viimne Urgas, nagu nimigi ütles, oli viimne urgas, aga kuna oli jaaniöö, siis ei hakatud isegi lootusi hellitama, et midagi peenemat võiks lahti olla, vaid asuti kohe selle poole teele. Viimne Urgas oli alati lahti ja seal võis mõnel helgemal hetkel isegi päris lahe olla, eriti siis, kui seal juhtus olema lahedaid tuttavaid.

“Ma pean automaadist raha võtma,” ütles Meelis, ja nad peattusid esimese nähtavale ilmunud Hansapanga rahaautomaadi ees.

“Täna on jaaniöö,” mõlgutas Robert samal ajal kuuldavalt. “Täna õitsevad sõnajalad. Ja peidetud varanduste kohal kumab tuluke.”

“Peidetud varandus...” mühatas Aadu.

“Näe, ilusad vene tšikid!” ütles järsku Sikk. Aadu ja Robert pöörasid pead ja nägid mööda tänavat enda poole tulemas kaht vene tüdrukut. Täpsemalt ei olnud need mingid tüdrukud, vaid kahekümne viie või kahekümne kuue aastased naised – aga tõesti ilusad. Blondid, ja mis kõige olulisem, intelligentse ja haritud silmavaattega.

“Zdravstvuite, devotški!” pöördus Sikk naiste poole, kui need olid juba lähedale jõudnud. “Kuda võ guljajete?”

Tüdrukud aeglustasid sammu. Nad olid ka üsna piduses tujus ja vastuvõtlikud uutele tutvustele. “Me niisama jalutame,” vastas üks neist käigu pealt, väga kerge aktsendiga eesti keeles. Nad möödusid meeste nelikust ja jäid siis, näoga meeste poole pöördudes, justkui korraks seisma.

“Krasivaja notš, ili tšto võ dumajete?” jätkas Sikk puises vene keeles.

Tüdruk, kes oli enne vastanud, pööritas silmi. “Sa võid minuga eesti keeles rääkkida,” ütles ta.

“Võ tože otšen krasivõje,” ütles Sikk, nagu polekski tüdruku sõnu kuulnud. “Krasavitsõ.”

“Aitäh! Aga palun räägi minuga eesti keeles,” ütles tüdruk. Aadu meelest rääkkis ta eesti keelt tõesti paremini kui nii mõnigi eestlane.

“Kas sa oled poolenisti eestlane?” küsis ta tüdrukult.

“Jah, mu isa on eestlane, ma olen Mustveest pärit.”

“Ja ljublju tebja!” kostis siis järsku Sikk. “Požaluista dai mne tvoju telefonnõi nomer.”

“Ah?” jäi tüdruk Sikule arusaamatult otsa vaattama.

“U menja dengi,” ütles Sikk. “Dai mne tvoju telefonnõi nomer.”

Tüdruku silmis sähvatas pahane tuluke. Ta astus Sikule lähemale.

“Sa solvad mind sellega väga! Eesti mehed arvavad, et kõikk vene naised on litsid! Aga ma ei ole mingi lits!” pahvatas ta Sikule.

“Kuule, tõesti...” pöördus nüüd ka Aadu Siku poole.

Tüdruk keeras meestele selja ja astus eemale, tema sõbranna pöördus ka ümber, et teed jätkata. Sikk puhises ja naeratas enda ette, siis sügas nina ja võttis pakist suitsu. Aadul hakkas tüdrukust millegipärast kahju. Ta tegi paar kiiret sammu ja jõudis tüdrukutele järele.

“Palun oma kaaslase pärast vabandust,” ütles ta. “Ma leian, et ta käittus tõesti väga solvavalt.”

Tüdruk noogutas, näidates sellega, et võtab vabanduse või vähemalt suurema osa sellest vastu.

“Kena õhtut!” ütles Aadu.

“Kena õhtut!” vastas tüdruk asjakohase reserveeritusega.

Tüdrukud jätkasid teed ja Aadu tuli tagasi kaaslaste juurde.

“Aga peaaegu kõikk litsid ja stripparid on ju tõesti venelased,” kuulis ta Robertit ütlemas.

Viimne Urgas oli tõepoolest avatud – aga tühi, ainult baaritüdruk haigutas leti taga. Aadu, Meelis, Robert ja Sikk võtsid õlled ja istusid lauda.

“Eh, kurat, jaaniöö!” ütles Meelis. “Võtame selle terviseks!”

Kõikk lõid kokku ja kummutasid ühe sõõmuga vähemalt pool kannu. “Veini peale õlut... Nüüd peab jälgima, et asi sellega piirduks, muidu on hommikul väga halb olla,” mõtles Aadu.

“Mul tuli üks naljakas lugu meelde,” alustas Meelis.

“Räägi!” ütles Robert.

“Nii...” tahtis Meelis loo otsa üles võtta, aga sel hetkel tuli uksest sisse üks mees. Kõigi pilgud pöördusid tema poole. See oli toosama Kanada luuletaja, keda Aadu oli näinud õhtu hakul kortteripeol diivanil magamas.

“Hehee!” ei saanud Aadu teisiti, kui pidi häälekalt reageerima.

“Ššh!” sisistas Meelis ja pungitas tungivalt silmi. “See on väga tüüttu mees.”

Aga juba oli hilja, Kanada luuletaja oli Aadut ja tema kaaslasi märganud. Ta tõlgendas hüüatust kutsungina ilma pikema jututa ja enesestmõistetavalt nende lauda istuda.

“Hi guys, how are you? It’s a lovely night, isn’t?” vuristas ta energiliselt, nagu ei olekski selja taga pikka ja põhjalikku jaaniõhtut. Robert mõmises talle midagi vastu.

“So, you guys are drinking the beer,” jätkas ta. “I’m from Canada.”

“Yes, we know that already,” vastas Meelis mujale vaadates.

“Yes, Bryan Adams, we know,” ütles Aadu.

“Yeah, Bryan Adams! But have you heard about Robertson Davies?”

“Who?”

“Robertson Davies, famous novelist.”

“No...”

“Earle Birney, Orville Lloyd Douglas, Hugh Hood...?”

“No... Definitely no.”

“Miks sa pidid ta siia kutsuma?” oigas Robert, Aadule otsa vaadates.

“Ma ei kutsunud ju!”

“Kurat, ta on nii tüüttu!”

“Ei tea, minu meelest on ta päris lahe.”

Kanada luuletaja kraamis seljakotist välja paksu märkmiku.

“You said “lahe”? What does it mean?”

“It means – cool.”

“Cool, you mean, it’s not warm here? Or you mean – groovy?”

“I mean – groovy. Someone or something is groovy.”

“I see...” ütles Kanada luuletaja asjalikul ilmel, lappas märkmikust ühe koha välja ja võttis pastaka. “Lahe...” kordas ta, seda sõna märkmikusse kirja pannes. “Cool, groovy...” kirjutas ta selle järele tähenduse ja uuris siis mõne hetke märkmikku.

“Ta... on... lahe...” ütles ta ilma ette hoiatamata, väga raske aktsendiga. Kõikk kergitasid imestusest kulme. “Vaatta aga vaatta, kui hästi eesti keelt oskab!” mõtles Aadu. “Peab ette vaattama, kui me teda taga räägime.”

“Nad... on...” jätkas Kanada luuletaja. “How is the plural form?”

“Mis kuradi “plural form”?” küsis Robert.

“Mitmus, ta tahab teada, mis on selle sõna mitmus,” ütles Meelis tujutult.

“Lahedad. Nad on lahedad,” vastas Aadu. Ta tundis üha süvenevat süümepiina, et oli selle Kanada luuletaja tahtmatult nende lauda vedanud, ja leidis, et tõesti, teistel oli õigus olnud – see mees ei olnud ikka üldse “groovy”. Paistis, et mõnusast vestlusest ei tule tükk aega midagi välja ja selle asemel tuleb hoopis välismaalasele eesti keelt õpetada.

“Lahedad...” kordas Kanada luuletaja, kirjutas ka selle sõna märkmikusse ja silmitses seda paar hetke. Aadul kerkkis silmade ette aabitsast tähti õppiv Mõmmi ning ta muigas masinlikult.

“Where’s the toilet?” tahtis Kanada luuletaja äkki teada.

“Right there, on the left,” osutas Robert.

Kanada luuletaja lükkas märkmiku eemale, tõusis püsti ja läks tualetti.

“Nii, õlled kurkku ja minema, kähku!” ütles Meelis, tõusis püsti ja kummutas oma klaasi põhjani. Robert ja Sikk järgisid täielikus mõistmises ja heakskiidus tema eeskuju. Aadu krimpsutas suud. Kena tegu see just ei olnud, aga teisest küljest – Kanada luuletaja seltskond oli ikka tüüttu küll. Ta tõusis püsti, jõi oma õlle ühe sõõmuga lõpuni, ajas veel pika nire kõhu peale – ning kohe seejärel leidsid nad ennast taas vanalinna tänavatel, lippamas hüppavate sammudega lähima tänavanurga poole. “Nagu poisikesed!” käis Aadul peast mõte läbi.

Kui Aadu lõpuks koju jõudis, oli juba varajane hommik. Hoolimata sellest, et ta oli püüdnud jälgida, mida ja kui palju ta tarvitab, oli seda kõikke olnud siiski liiga palju ning ta tundis ennast üsna läbi olevat. Ta läks kööki, võttis külmkapist jogurti ja kühveldas selle endale kiiresti sisse lootuses, et see hakkab olukorda sisemuses paremuse poole muutma.

“Jaaniöö...” mõtles ta seejuures. “Huvitav, kas sõnajalg siis ikkagi õitseb või ei? Peidetud varandused... Huvitav, mis oleks, kui leiaks peidetud varanduse? Suur pada, kulda täis... Dubloonid... Ah, mis dubloonid ja kuld, pigem ikka hõbe... Killingid, sõled...”

Oli vaja magama heitta. Teel teise tuppa arvestas Aadu veidi valesti ja põrkkas tee peal kokku esikukapiga. Kostis raske tuhm mürts, kapp värises ja mõned selle peal olevad asjad kukkusid ümber või koguni põrandale. Aadu tundis põlves valu, aga nähes, et see pole midagi muud kui tühine kriimustus, mühatas ta ainult vihaselt, kiskus riided seljast ja kukutas ennast voodisse.

Järgmise päeva õhtupoolikul, pärast kanapuljongit, ploomimahla ja jogurtit, kui pea oli juba selge ja jalad jälle kandsid, märkkas Aadu esikukapi kõrval midagi, mis oli sealt öösel maha kukkunud. See oli väike raami sisse ja klaasi taha pandud postkaardimõõdus foto tema isapoolsest vanavanaisast – see oli hiljuti koos paari kastitäie maalt toodud asjadega tema juurde sattunud. Oma isapoolsest vanavanaisast ei teadnud Aadu mitte midagi peale selle, et tema nimi oli Johannes, ega olnud osanud fotoga seni midagi muud peale hakata kui lasta sel edasi olla sealsamas esikukapil, kuhu ta oli selle esimese hetkega käest pannud.

Klaas oli kukkudes katki läinud, pikk mõra oli sees. Kui Aadu pildi üles tõstis, lagunes ka pude ja ühenduskohtadest kulunud raam ta sõrmede vahel laiali. Hoolikalt võttis Aadu pildi klaasi altt ja raami seest välja – ja seda tehes puutus talle näppu veel midagi, mis oli pildi taga. Aadu keeras pildi ringi. Seal oli veel üks foto ja ajalehe väljalõige.

Aadu uuris teist fotot lähemalt. Sellel oli kaks pidulikult riides ja torukübaratega meest, kes surusid üksteisel kätt. Ühes neist meestest tundis Aadu ära oma isapoolse vanavanaisa. Teine mees tundus ka kuidagi tuttav, aga mälu oli veel tegusast jaaniööst väsinud ega tahtnud hästi toimida. Nüüd vaattas Aadu ajalehe väljalõiget. See oli pärit 1938. aastast, väike artikkel, mis kandis pealkirja “President külastas Eesti väikelinnu”.

Aadu vaattas kahe kätt suruva mehega fotot uuesti. Ja tundis nüüd kohe ka teise mehe ära.

* Siin ja edaspidi autori algupärane kirjapilt.