Aare Pilv: ihkaks lihtsalt hästi mäletada


Aare Pilv on üks keeletundlikumaid poeete uuemas eesti kirjanduses; ehk tõsimeelseim Erakkonna rühmituse liikmeist, ent ka mängulisim, iseloomustab Berk Vaher. Pilve tekstides on harva “peiaripula” või flirtimist meediateemadega – see on tajude ja mälu luule, milles on ka omajagu eksistentsiaalset muhelust.

Aare Pilve viies kogu “Näoline” ilmub lähinädalail. Luulekoguks on seda raske nimetada, sest pea poole raamatust hõlmavad proosatekstid. Ent poeetiliselt tihe on ka Aare proosa, samuti on ta siin “proosandanud” mitmeid oma varasemaid luuletekste. Järgnevalt Aare Pilve ja Berk Vaheri vestlus.

— BV: Su uue kogu luuletuses “Aur” on kirjas: “Labane on vastandada / elu ja luulet, lapsik ja / ülbe, eks ju, minu arust” – aga samas tundub, et elu ja luule kokkukuulumine pole sinu jaoks sugugi probleemitu. Mõnel juhul võtab elu just kitsamas ja tavapärasemas mõttes luuletuse kuju, aga selles kogus on ka tavamõttes proosatekste märksa rohkem kui varasemates. Kuni selleni välja, et “remiksid” oma varasemaid luuletusi uuteks tekstideks kokku ja esitad need nüüd murdmata ridadena. Aga ka mitmed unenäolised ja lapsepõlvest pärit kogemused on antud sel kujul. Millest selline muutus ja kas see tähendab ka soovimatust luulet ja proosat vastandada?

— AP: See, kui ma ütlen, et elu ja luulet pole mõtet vastandada, ei tähenda, et nad kuuluksid kuidagi kokku, ühte ritta. Pigem mõtlen, et nad on eri rea asjad, aga nende vastandamiseks on nad liiga ebasümmeetrilised. Ühesõnaga, ma pigem pean silmas, et nende vastanduse või ühendamise küsimus on pseudoküsimus, n-ö kategooriaviga. Ja seda ma ka ei tunne, et proosatekst oleks kuidagi elule lähemal – tekst on tekst.

Luulet ja proosat ma selles raamatus tõesti ei vastanda. Lihtsalt on midagi kirjutada ja siis ise kujuneb, mis lausumisviisi öeldav endale võtab. Päris pajatavat narratiivi mul ju ikkagi pole. Teksti kirjutama hakates on mu alghoiak enamasti selline, nagu kirjutaksin märkmeid või lõike essee jaoks, ja siis kirjutamise käigus võtab asi ise kuju. Mõnikord olen proosateksti lõpuks luuletuseks redigeerinud, mõnikord olen luuletust konspektina kasutades selle proosaks ümber kirjutanud. Zˇanri küsimus tuleb ikka kõige lõpus, see on lihtsalt öelda olevaga kohanemise küsimus.

— BV: Kui mõnes varasemas kogus oli terve tsükli jagu “Vana mehe kirju” (ja on kummati üks siingi), siis “Näoline” on suures osas just lapsepõlvemeenutuste ja -mõtestuste raamat. Küllap on ilmne liialdus väita, et varem ihkasid vanaks saada ja nüüd tahad lapseks tagasi, aga... kas midagi sinnapoole?

— AP: Ei tea, ei tunne küll, et ihkaks lapseks tagasi. Kui, siis pigem ihkaks lihtsalt hästi mäletada, just siin ja praegu ennast tervikuna meeles pidada, mitte piirduda oleviku-teravikuga. Mäletamine ise kuulub ju oleviku täiuse juurde, mitte minevikku.

— BV: Kuidas sündis tsükkel “Valitud luulet”? Oli selline vanade tekstide kokkupõimimine juba enne mõttes või tekkis tõepoolest katsel kogumikku koostada?

— AP: See tsükkel on esialgselt välja kasvanud mõttest teha valikkogu, aga päris valikkogu tegemiseks pole mul enda silmis päriselt “mandaati” (või “tellimust”). Ja siis mõtlesin enda peal proovida seda võtet, mida ma teiste luuletajate puhul olen oma lõbuks vahel läbi mänginud, et mingit nende läbivat tooni kätte saada (mis põhimõtte järgi see käib, jäägu saladuseks).

Kui see tsükkel on teoks saanud ja lineaarseks tekstiks muutunud, kaotab see natuke oma algsest ideest. Ideaalis peaks kõiki lõike lugema ühel ajal ja sünkroonis, et jääks kõlama mingi toon või tämber või põhifiguuristik. Tähendab, seda tuleks lugeda nii, nagu lastakse pilgul üle maastiku libiseda, mitte teed pidi kõndija viisil. Ja veel – pole muidugi minu asi lugemisretsepte anda, aga mulle meeldiks, kui seda tsüklit ei võetaks raamatu tuumana, vaid taustakahinana või huumusena, millel ülejäänu kasvab.

— BV: Kui palju tekste jäi käes-

olevast kogust kõrvale? (Nt kogumikust “Tartu on unenägu” leidunud juttu siin ei ole, ehkki on paar sellega samal ajal kirjutatud unenäojuttu).

— AP: Ega eriti polegi midagi välja jäänud, sest mingist ajast kirjutasin seda raamatut teadlikult omaette tervikuna ja kõik oli mõeldud sissevõtmiseks. Mingit räbuainet, mida edaspidi saaks veel läbi kirjutada, muidugi jäi. Tartu-lugu oli kirjutatud spetsiaalselt tolle kogumiku jaoks ja seal on tema õigeim koht.

Loe veel

— BV: Su tekstides on palju lund. Milline on su kõige varasem meeles olev kokkupuude lumega?

— AP: Mul endal on muidugi tunne, et see oli “ürgaegadel”, st et mu enda mäletamiseelses ajas oli palju lund – aga see on muidugi mütologiseerimine.  Ega ei mäletagi mingit lapseea esimest lund.

Tegelikult oli mingi tõsisem lume avastamine ja tähelepanek teismeeas. Nüüd enam mitte, nüüd juba tunnen pigem, et tihedad puuvõrad on minu element.

— BV: Oled ühes kirjandusülevaates kirjutanud kogemusest, mis sind on mõnede raamatute lugemisel tabanud – et vaatad vaimustudes aknast välja, suutmata edasi lugeda ja ka lugemist katkestada. On sul praegu mõne raamatuga niimoodi?

— AP: Praegu vist pole, aga viimatisemad sellise tunde vilksatused olid Anti Saare romaani ja Magrelli tõlkekogu lugedes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare