Äärealade ohvrite traagiline lugu, taustaks gosplikoor


Nirti debüütromaan annab põhjust sellelt noorelt eesti kirjanikult uusi teoseid oodata.

Nirti ehk Triin Põldra „Ja anna meile andeks meie võlad...” alustab täiesti rusuvalt noodilt, mis haagib üllatavalt hästi enda külge ja veab kenasti lõpuni välja. Tegevuse hüplik kulgemine ajas loob aegamööda iseennast kokku paneva piltmõistatuse mulje. Imekombel ei mõju see pretensioonikalt, vaid lisab hoopis põnevust.

Lugeja satub väikeasula probleemse perekonna sekka. Kui vägivaldne joodikust isa on marginaalne isik ühis- ja kogukonnas, siis tema naine ja lapsed on seda ka mehe vägivaldses kuningriigis. „Kui sa ennast karistada / läbi peksta ei lase, siis oled paha laps ja sind viiakse lastekodusse, kus direktor väikeseid tüdrukuid vägistab” – selle kuningriigi loogika kulgeb umbes seda rada. Nii arutlevad õed: kui palju see direktor ikka vägistada jõuab, lapsi on ju lastekodus palju – äkki on lastekodus ikka parem kui kodus.

Mõtlemapanevalt kriitiline

Lugedes saab kaasa elada – jookske minema! –, aga Nirti raamat ei ole mingi muinasjutt. Hoopis lugu tuimalt valusast traagilisest olukorrast, mille loob vildakate arusaamade taasloomine isoleeritud reaalsusemullis – väljapääsu sellest on lihtne näha ainult neil, kes ise selle lõksus pole. Minategelase õde hakkabki suureks kasvanuna oma ema saatust kordama, minategelane Lilit saab välja, ülikooli.

Aga Nirti ei lange kordagi tuhkatriinundusse. Vigasest kodust pärit Lilit on inimene, kes ei taju iseenda väärtust, ja see suunab teda ka edaspidi ebamuinasjutulisi radu käima. „Ja anna meile andeks meie võlad...” ei ole valvsust uinutav muinasjutt, vaid ühiskonna ja iseenda mõt­temallides esinevatele kitsaskohtadele mõtlema panev sotsiaalkriitiline ja samal ajal väga isiklik naturalistlik lugu. Nirti on Liliti kirjutanud mitmetahuliseks karakteriks, ta ei ole pelgalt õnnetuse karikatuur.

Lugemine kulgeb kergelt ja keelekasutus on rikas. Romaan on tihedalt täis pikitud tabavaid vaatlusi ja ootamatuid võrdlusi. Ehk see ongi see, mis sunnib raamatut lugema isegi siis, kui enda kogemustes midagi sarnast pole. Kokkuvõttes: tegemist on väga noore autori tugeva debüüdiga, mis on kirjutanud väga nukra klišee vahetuks ja inimlikuks.

Nirti

Ja anna meile andeks

meie võlad...

Petrone Print