Aasta missiooniinimene Oudekki Loone


Aasta missiooniinimene Oudekki Loone
Oudekki Loone meeleavaldusel „Ei politseiriigile!” Tallinna kesklinnas 22. veebruaril 2008Arhiiv

Tallinna ülikooli õppejõud Oudekki Loone sai aunimetuse kodanikualgatuste elluviimise eest. Eesti ühiskond võib enim õppida solidaarsust, leiab Loone.

Tänavu Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu poolt aasta missiooniinimeseks nimetatud Oudekki Loone on ametilt Tallinna ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor. Kodanikuühenduste aunimetuse pälvis Loone aga meedias inimõiguste ja võrdõiguslikkuse teemal avaldatud sõnavõttude ning meeleavalduste korraldamise eest.

„Tema seisukohad võivad meeldida või ärritada, kuid need on läbimõeldud, põhjendatud ja järjekindlad,” leidis kodanikuühenduste liit otsust põhjendades.

Loone ühe peamise saavutusena tõsteti esile 2008. aasta veebruaris alanud kampaaniat „Ei politseiriigile!”, mis oli suunatud „pronksiöö seaduste paketi” vastu. Kampaania survel loobus siseministeerium mõttest keelustada põhiseadust pooldavad või selle vastu olevad meeleavaldused ning maski kandmine avalikel koosolekutel.

Loone eestvedamisel pommitati sadade paketivastaste e-kirjadega president Ilvest. Pärast seda, kui riigipea oli keeldunud läinud suvel seadusepaketti välja kuulutamast, loobus parlament mõttest karistada inimesi Eestit puudutavate „valeandmete” levitamise ning meeleavaldustel osalemise eest, kui sellega „võib” kaasneda massiline korratus.

„Meie spontaanselt tekkinud kodanikuliikumine suutis koguda palju argumente ja neid seadusandjale esitada ning üldjoontes võtsid parlamendierakonnad meid võrdse partnerina,” on Loone tulemusega rahul. „Tõsi küll, see juhtus alles pärast meeleavaldust Tallinna tänavatel.”

Inimesed tulid kaasa

Loone sõnul oli presidendile meilimise kampaania meeldivaim külg see, et enamik kirjasaatjaid olid talle tundmatud inimesed, kes otsustasid iseseisvalt algatuse toetamise kasuks. „Ma loodan, et niisugused jõud hakkavad aina enam tulevikupoliitikat mõjutama: mõtlevate indiviidide hulgad, ilma parteihierarhiate ja käsuliinideta,” leiab Loone.

Tema aktiivsel osalusel „pronksikriisi” vältimiseks asutatud ja rahvuslaste silmis vastuolulise mainega Kaheksanda Mai Liikumine tegutseb praegu peamiselt võrguajakirjana.

Veel hiljuti Bologna ülikoolis doktorantuuris õppinud Loone sai esimese massimeeleavaldusel osalemise kogemuse 1980-ndate fosforiidikampaania ajal. „Just fosforiidivõitlused kujundasid väga palju minu maailmapilti ja arusaama kodanikuühiskonna olulisusest,” kinnitab ta. „Tolleaegne meelsus ei erine sugugi sellest, mida olen hiljem kogenud näiteks Itaalias toimunud sõjaväebaaside vastasel meeleavaldusel.”

Rääkides sellest, mida eestlased võiksid itaallastelt õppida, arvab Loone, et see on oskus jalgpalli mängida. „Jalgpall on sport, kus ei piisa sellest, et igaüks ainult oma võimeid suurepärasel tasemel teostab ja isikuna silma paistab: selleks, et meeskond midagi saavutaks, peavad kõik suutma rakendada individuaalseid võimeid ühiste eesmärkide heaks, arvestades pidevalt teisi enda kõrval, nende oskusi ja soove,” selgitab ta oma mõtet. „Poliitilises elus nimetatakse seda solidaarsuseks.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare