Aasta semiootika kaante vahel
Arvult neljas “Acta” on meeldivalt eklektiline, sisaldades eri semiootilisi süsteeme käsitlevaid artikleid, mõni neist teoreetilisem, mõni konkreetsemat laadi.
Linnar Priimägi mängib oma kirjutises Juri Lotmani mõistega “semiosfäär”, arutledes selle analoogiate ja piiride üle. Berk Vaher jätkab oma lemmikteemat – eksootikat kirjanduses, seekord raamatu “Milk N’ Honey” näitel. Indrek Ibrus püüab semiootika abil analüüsida võimu- ja kontrollimehhanisme uues meedias. Katre Väli kirjutab Rakvere teatri “Johannese passiooni” põhjal väheviljeletud ja -uuritud luulelavastuse Ïanrist, Eva Lepik vaatleb Karl Ristikivi loomingu juhtmotiive ning Maris Saar uurib aja ja ruumi vahekorda Emil Tode “Piiririigis”.
Ajale ja ruumile keskendub ka Tiit Remm, rääkides ruumi, täpsemalt koha ajalisusest. Timo Maran, Kadri Tüür ja Renata Sõukand ühendavad loodusliku kultuurilisega: esimene püüab määratleda “loodusteksti” mõistet ja teine defineerida loodus-kirjandust, kolmas otsib aga vastust küsimusele, mis teeb taimest ravimtaime. Ester Võsu alustab vastilmunud “Acta” numbris põhjalikumat arutelu kultuuri kui draama üle.
Mullused üritused
2006. aasta kroonika annab ülevaate viimase aja olulisematest semiootikaga seotud üritustest Eestis: seminar “Semiootik töötab”; filmiõhtute sari “Elav mõte”; kultuuriõhtute sari “Semiootiline salong”; ökosemiootika suveseminar; kaheksas semiootika sügiskool ning konverents “Semiootika piirid”.
Veel leiab uuest “Actast” antropoloogiaprofessor Tim Ingoldi arutluse eluökoloogiast, Anti Saare “Ökokriitilise ekskursi looduskirjandusse” ning põhjaliku raamatuarvustuse, seekord Teun A. van Dijki hiljuti eesti keelde tõlgitud “Ideoloogia” kohta. Tiit Kuuskmäe kirjutab oma kogemusele tuginedes seni pretsedenditust tegevusest – semiootika õpetamisest keskkoolis.
