Esimese hooga, alustades lugemist nagu peab „Kaheteist-kümnest”, kipub Swietlicki kirjutama pidetult. Tegelased tulevad ja on, kuid justkui ei tegutse. Nende saatus ja omavahelised suhted selguvad ja selginevad lausa väljakannatamatu aeglusega. Aastaajad vahelduvad, aga midagi justkui ei juhtu. Tegevustikku läbivad mõrvamüsteeriumid leiavad, nagu ka „Üheteistkümnes” ja „Kolmeteist-kümnes”, loogilise lahenduse kõige muu kõrvalt.

See kõik muu on ühe Ida-Euroopa riigi argipäev nähtuna läbi allakäiva ja ühiskonnaga minimaalsetes sidemetes oleva, sisuliselt unustatud kunagise lapstähe silmade. Meister on alkoholist toituv elukunstnik. Melanhoolia, minevik ja täielik ükskõiksus oleva ja tuleva vastu. Meistril pole ID-kaarti, mobiili, autojuhiluba ega pangakontot. Kuid on tülpimus, korter täis vanu plaate ja koer. Lita, algupäraselt „kurwa”, mis on poola keeles samasugune sidesõna nagu meil „kurat”.

Kuna raamatute tegevus toimub lähimineviku Poolas, samuti ühes igaveses üleminekufaasis olevas Ida-Euroopa riigis, on Meistri tegemiste kontekst ja tema suhe sellega eesti lugejale ilmselt lihtsalt mõistetav. Alla-käiguhõngulised kõrtsid, skandaalimaias telekanal, memuaarimaias kirjastus, unustatud rokk­ansambli taasavastamine, baaridaamid, litsid ja turvamehed. Lisame siia veel Krakówi kirjeldused ja saamegi mõnusalt elavad, kuigi kurvavõitu raamatud.

Meistri-triloogia autor Marcin Swietlicki (snd 1961) elab ka ise Krakówis, on lõpetanud seal ülikooli ja töötanud  ajakirjanikuna. Juba tunnustatud luuletajana debüteeris ta 2006. aastal romaanižanris ja tegi seda väga edukalt: „Kaksteist” tunnistati samal aastal Poola parimaks kriminaalromaaniks ja sellest sai kultusraamat. „Üksteist” on Meistri-triloogia viimane osa, millele anti mainekas Gdynia kirjandusauhind.

„Üksteist”,

„Kaksteist”, „Kolmteist”

Marcin Swietlicki

Hendrik Lindepuu