Aastapäeva kontsertetendus tõi Eesti muusikamaastikule uusi värve
Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdile eelnenud teenetemärkide üleandmine näitas, et president Kersti Kaljulaid hoiab hoolega meeles meie vanema põlvkonna esindajate teeneid riigi ees ning säilitab osaliselt rahvuskonservatiivset joont, kordamata sellega justkui eelmise presidendi vigu.
Kõne erinevates osades proovis ta kõnetada nii noori kui vanu, nii multikultuurse kui konservatiivse maailmavaatega inimesi, rääkimata vahepeale jäävast publikust. Kõik see tekitas uudishimu. Kas aastapäeva kontserdi eeskava on pigem suunatud indilembese maitsega noorele muusikagurmaanile või püütakse meeldida rahvale laiemalt, minnes kindla peale välja ning kaasates programmi kõigile tuntud tegijaid?
Kontserdile eelnenud videos anti välja lubadus, et igaüks saab pärast kontserti kokku panna oma pildi, leida üles nn oma rea. Samuti seda, et juttu tuleb probleemsetest teemadest, muuhulgas sellest, mis kriibib hinge.
Kui esimene takt kõlas ja Tallinna Kammerorkester Kristiina Poska dirigeerimisel kõlama hakkas, sai selgeks, et kontserteetenduse puhul on tegu ambitsioonika ja pompöösse plaaniga. Kaamerasilm sihtis õhtu sümbolit kasti, mida hiljem ohtralt kasutati. Nii siis, kui tormituuled või sõda Eestit räsisid? Ja siis, kui kastidest visalt uuesti Eestit üles ehitama hakati?
Kontserdi algul maa lõhenes ja maapraost ilmus välja noor, pea tundmatu viiuldaja Sänni Noormets. Pärnoja poolt oli noore talendi sisse toomine mõne lillepärjas või talusärgis nais popkuulsuse asemel positiivne žest: midagi uut ja huvitavat. Esilugu tunduski kõige rohkem twodragon`lik (Erki Pärnoja on Ewert and The Two Dragonsi kitarrist – toim.), valdavalt instrumentaallugu aga kätkes sarnast groove`i nagu mõni Arcade Fire`i laivesinemine.
Peagi mängu tulnud Siiri Sisask mõjus esialgu nagu oleks „Ma ei maga ma ei söö“ taas ellu ärganud ja lisaks sellele nauditavalt arhailisena, meenutades veidi Anne Maasiku laulustiili. Päris lõpuni tema loits siiski ei kandnud ja kippus ülejäänud muusikast distantseeruma. Lugu kasvas järjest oma eepilisuses ning valgusefektidest moving head`ide heidetud kiired ja teised visuaalsed efektid toetasid helirida – oli, mida vaadata. Kastide lagunemine, ehk mingil viisil kaost või katastroofi sümboliseeriv visuaal ja selle taustal Mick Pedaja esitus mõjusid veenvatena. Krista Citra Joonas ja Sven Grünberg lisasid orientaalset helipilti ja lugu lõppes just kõige põnevama koha peal. Appi võeti taas kastid ja ehitustöö võis alata. Pärnoja enda etteaste oli nauditav estraad, kuigi oleks tahtnud näha ja kuulda veidi jõulisemat ja ekspressiivsemat lauluetteastet.
Üks, mida kogu Eesti Vabariik 99 õhtut teleri vahendusel jälgides paratamatult tähele panin, on see, et Ukuaru valsist sai sel õhtul küll tõelise üledoosi. Jah, see on imeilus lugu ja me kõik armastame seda. Aga kui šedööver kleepida tapeedina aastapäva galat sisse juhatama, tuua sisse kontserdi kavasse ja lasta kõlada hiljemgi, on seda ilmselgelt liiga palju.
Positiivse poole pealt: vabariigi aastapäeva audiovisuaalne kontsertetendus ei olnud liialt elitaarne ja jõudis lõpuks, Pärt Uusbergi tõeliselt kaaluka kooriteosega ja eakate inimeste lavale toomisega selleni, mis on oluline. Hallpead austa, kulupead kummarda võiks olla üks sõnumeist, mida aastapäeva õhtul taas meelde tuletada. Ja mõtlen seda tõsiselt, mitte pelgalt sõnakõlksuna.
