Ulrich Beetz (viiul), Birgit Erichson (tshello) ja Gerrit Zitterbart (klaver) valisid oma ansamblile nime Schumanni "Abegg-variatsioonide" järgi kummardusena suurele heliloojale ja tema saatusele.

Kuigi Schumanni muusika sellel kontserdil ei kõlanud, koosnes kava siiski saksa romantilise muusika meistrite teostest. Schuberti Nokturn Es-duur kannab postuumset oopusenumbrit (leitud pärast helilooja surma), seega võib arvata, et teos kuulub Schuberti hilisesse loomeperioodi. Trio tõi nokturnse, lüürilise karakteri kõrval välja ka punkteeritud rütmidega intensiivse kõlatasandi. Schuberti enda zhanrimääratlused on harva ühetähenduslikud. Muusika, mis konkreetse karakteri raamides arenema hakkab, võib selle käigus üksüheselt määratletavaid piire ka ületada, nagu Nokturni esitusest ka kõlama jäi.

Schuberti teost kuulates selgus aga ehmatav tõsiasi - kummalisel kombel kõlas klaver üllatavalt halvasti, kuidagi tuhmilt, matilt ja elutult. Hiljem, vaheajal, selgus ka ehmatuse põhjus. Nimelt seisis meie esinduslikemas kammersaalis Steinway asemel nüüd hoopis Estonia klaver, kõla järgi otsustades üsna päevinäinud instrument. Kontrast oli seda rabavam, et Geetz mängis Guarneriuse viiulil ning tshellist Erichson jällegi Matteo Goffrilleri valmistatud meistripillil (mõlemad instrumendid pärinevad 18. sajandist, tshello kõla oli lihtsalt fantastiline). Kes või mis sellisest klaverivahetusest võitis, teavad ilmselt asjaosalised isikud, kaotajaiks jäid praeguse seisuga igatahes raekojas esinevad interpreedid ja kontserdikülastajad.

Mendelssohni Klaveritrio d-moll op 49 esituse põhiplaan oli väga terviklik ja muusikaliste kujundite sisemist orgaanilist seost arvestav. Oli tunda, et esituslike detailide omavaheline seos saab tõelise tähenduse alles teose kui terviku valguses. Esimeses osas oli küll üks moment, kus koosmängu rütm lõi pisut kõikuma, kuid arvestades helilooja märkust agitato (ärevalt), võis seda ka esituse afektiivsuse arvele kanda. Teine osa on nagu loodud keelpillide kõlavõimaluste näitamiseks. Viimastel oli mitu ekspressiivse varjundiga kantileenset lõiku, kuid meloodiakujunduslik roll jäi peamiselt viiulile. Scherzo algas muljetavaldava kergusega. Kiirus, täpsus ja õhulisus - selles oli karakterikujunduse võtmeküsimus (tavaliselt on neid kolme asja üsna raske ühendada). Finaal üldistas selle klaveritrio ettekandeliselt dramaturgiliseks tervikuks.

Brahmsi Klaveritrio C-duur esimeses osas olid väga mõjuvad dünaamilised rõhud ja agoogilised aktsendid. Iga muusikaline kujund sai oma intensiivse emotsionaalse laengu. Keelpillide meloodia-arenduslikuks dialoogiks avanes võimalus teose teises osas. tshello tundlik ja hingestatud kõla kõrges registris oli siin hämmastav. Scherzos sai esituslikult määravaks mängu kujundierksus ja -teravus, millele vastandus pikk eepiline legato-plaan. Finaalis oli dünaamiline kontrast kõige suurem ja dramaturgiliselt põhjendatuim - sirgjooneliselt energilisi lõike valmistasid meisterlikult ette pastelsete dünaamiliste tagasitõmmetega sotto voce plaanid.

Resümeerides Abegg Trio kontserti tuleb märkida, et nende ettekandeline tervikukujunduse visioon oli muljetäratav. Hea esitus on ju selline, kus kuulaja unustab detailid, sest need on orgaaniliselt tervikus ja lihtsalt iseenesestmõistetavad.

IGOR GARShNEK