Eurythmics
“Ultimate Collection”
Eurythmics on uuesti välja andnud kõik oma kaheksa stuudioplaati ning suurimate hittide kogumiku koos kahe uue palaga. Kuulates neid 19 lugulaulu, jääb mulje, nagu oleks tegu maailma parima popbändiga. Ansambliga, mille muusika sobib nii kiireks kui ka aeglaseks kasutamiseks. Geniaalne. “Love Is A Stranger”, “Sweet Dreams” jpt teised faktuurikad ja kuraasikad palad elavad kauem kui meie, leib ja nafta. Fakt.
Mart Normet
POPP
Belle & Sebastian
“Push Barman to Open Old Wounds”
Esmakordselt on ühe plaadiümbrise vahele kokku korjatud EP-d ja singlid Belle & Sebastiani algusaegadest – lood, mis hiljem vermitud albumitele teed pole leidnud. Esimesel plaadil liigutab hinge autobiograafiliste sugemetega muretu noorus, teisel eneseteadlikum täiskasvanukssaamine. Kes neid juba armastab, teeb seda pärast seda plaati veel rohkem, noviitsid aga kasutagu võimalust kõrv valgeks saada ja käsi indie pop’ile anda. Ave Randviir
POPP
Culture Club bbbbb
“Singles and Remixes”
Muusika jaguneb laias laastus kaheks: ühed lood jutustavad sellest, mis seisus on autori lähisuhted (“Miks sa mind ei armasta?” / “Sinuga on nii hea!”), ja teised sellest, et elu on vahva ja pidutsemine lahe. See plaat ütleb peamiselt: ole rõõmus, sest elu on seda väärt. Kaheksakümnendate tantsumuusika on väärt seda, et mõnel vanade sõpradega korraldataval peoõhtul masinasse lükata.
Mari Sarv
POPP
Bee Gees
“Love Songs”
Bee Geesist on räägitud kui muusikutest, kes algul laulsid, aga hiljem, diskoperioodil hakkasid piiksuma. Ent ilmselt just tänu oma isikupärastele falsetihäälsetele lauludele tõusid nad diskomuusika tippu. Siin armastuslaulude kogumikul on palad aastaist 1967–2001. Suurest valikust valiku tegemine ei ole lihtne, mistõttu üldmulje kipub jääma üksluiseks. Ene Poll
POPP
Anastacia
“Pieces of a Dream”
Võimsate kopsudega lauljatar on oma parimate palade albumile kuhjanud kogunisti 17 lugu, mille hulgas ka kaks tuliuut laulu pluss duett Eros Ramazzottiga. Anastacia laulja-andes pole põhjust kahelda. Best of-albumitega on aga see häda, et pea kõiki lugusid sadu kordi raadiost kuulnuna hakkab lõpuks veidi igav. Sellegipoolest on Anastacia kogumik üle prahi popmuusika.
Mari Rebane
POPP
Céline Dion
“On Ne Change Pas”
Kui mulle mõni laulja ei meeldi, tahaksin vabandavalt öelda – maitse asi. Aga Dioni hitikogumik on suures osas nii piinlikult nõretav, et maitsest kui säärasest ei saagi juttu olla. Ning fakt, et tegu on maailmas müüduima prantsuskeelse naisartisti topeltkogumikuga, kompromiteerib vaid selle keelekultuuri laululoojate maailma.
Brigitta Davidjants
David Bowie
“The Platinum Collection”
Jõuluajal tekib ikka nõudlus soliidsete CD-Box’ide järele nagu see kolmest plaadist koosnev lugude paremik Ziggilt, Aladdin Sane’ilt ja Thin White Duke’ilt ehk David Bowielt ja tema inkarnatsioonidelt. Kui just hiljuti pole kuuse all lebanud mõni selle kogumiku eelkäijatest. Aga kui mees on elu jooksul kirjutanud 500–600 lugu, millest mitmed on lihtsalt 20. sajandi parimad, on tal ka õigus surmani oma best of’e välja lasta.
Ave Randviir
Ian Brown
“The Greatest”
Ian Brown, üks hulludest Madchesteri tüüpidest, on pärast mullust albumit “Solarized” välja andnud juba oma retrospektiivi. 15 roki/tantsumuusika loo hulgas on ta esimene soolosingel “My Star” ja teine singel “Corpses” (mõlemad edukalt Brown/Ibrahimi tandemilt), lisaks koostööd UNKLE-i ja Noel Gallagheriga. Uhiuut lugu “All Ablaze”, kus Browni kiretu hääl põimub idamaiste sämplitega, võib samuti kiita. Mari Peegel
Bryan Adams
“Anthology”
Meist igaüks oskab hoobilt nimetada vähemalt paari Adamsi hitti ning raadiost kuuldes on tema lood sama äratuntavad kui Smilersi või Termika lööklaulud. See aus ja sentimentaalne taimetoitlane on oma käekirja ning tämbriga kirjutanud poproki ajalukku küll ühe tähtsusetu peatüki, kuid selles “naabripoisi” võlu seisnebki. Mart Normet
John Lydon
“The Best of British £1 Notes”
See on esimene Lydoni retrospektiiv, kus peal segamini Sex Pistols ja PiL. Juba on kuulda, kuidas mõlema bändi fännid selle peale hambaid kiristavad. Mittefänni jaoks on kõige huvitavam kuulata PiL-i kui mingit ajaloodokumenti – seda, kuidas Lydon on üles korjanud kõik bändi tegutsemise ajal õhus olnud moevoolud ja need postpungiga haakinud. Mis alati pole kõige maitsekamalt välja kukkunud. Üks täitsa uus träkk on plaadil ka! Mari Peegel
Alanis Morissette
“The Collection”
See kümne aasta pikkust karjääri resümeeriv album pole kõige kedratumaid raadiohitte koondav best of, aga samas pole siin ka Alanise vähem tuntud, kuid häid lugusid, mida oskaksid hinnata tema talendi teadlikumad austajad. Nii et ei liha ega kala. Õnneks pole Jagged Little Pill’ilt pärit hingepuistamised kaotanud oma värskust ja kõlavad siin sama vihaselt kui muistegi.
Ave Randviir
Limp Bizkit
“Gratest Hitz”
Kui mitte arvestada, et Limp Bizkiti laulja Fred Durst ei ole just silmapaistvate vokaalsete annetega ja piirdub lihtsakoeliste meloodiatega; et kogumiku paljude lugude ülesehitus on üksüheselt sarnane; et bändi lüürika on ehk pisut ropp ja labane; et bänd kasutab ohtralt teiste heliloojate tuntud meloodiaid, siis on ju tegemist päris hea plaadiga. Aivo Vahemets
Dire Straits & Mark Knopfler
“Private Investigations”
14 laulu Knopfleri minevikust ja üks tulevikust – duett kantrilaulja Emmylou Harrisega tuleva aasta albumilt. Nagu Mark Knopfler oma Tallinna kontserdil tõestas, pole tema muusikas enam jõudu ega pinget, ju vist pole tal enam mitte millegi nimel pingutada. Kui aga muusikast kaovad tunded, siis jääb järele tühjus. Vanahärra viitsib ümbrisel tänada vaid muusikuid ja heli-insenere, kuid mitte oma fänne. Eks nii neid jääb vähemaks ka Priit Hõbemägi
June Carter Cash
“Her Life in Music”
Nostalgiline duubelkogumik legendaarselt kantrilauljalt. June oli kantritunnetuse juba sündides kaasa saanud, sest just tema ema ja isa ehk Carter Family sümboliseeris ameeriklaste jaoks kantrimuusika olemust. June alustas esinemist 9-aastaselt. Tema abikaasa Johnny Cash ei olnud temast vähem kuulus, koos esinesid nad lugematutel turneedel.
Priit Hõbemägi
Taj Mahal
“The Essential Taj Mahal”
Taj Mahali looming läks huvitavaks siis, kui bluusikunn hakkas 70-ndate teisel poolel oma stiilipuhtust lõhkuma reggae ning funkiga. Tulemuseks õudselt mõnus soe muusika superlaheda vokaaliga. Nagu noor laulev vanaisa, kes jõnglastele nukuteatrit teeb, kooki küpsetab ning kassi vannitab. Ameerika, aafrika ja kariibi kultuure siduv topeltplaat neile. Mart Normet
Angie Stone
“Stone Hits: The Very Best of Angie Stone”
Angie Stone on kõvem daam kui mis tahes tänaste edetabelite kroonijuveelid. Proua, kes oma asjadele nii sõnu kui ka muusikat kirjutab, laulab sust pisarad välja ja on nii soul, kui veel olla saab. Kogumikul on tema parimad, lisaks kaks täiesti uut laulu ja kaks boonusrada. Kes pole Angiet enda jaoks avastanud, siis antud kuulamisreis on täiuslikuks kogemuseks.
Heidy Purga
Beastie Boys
“Solid Gold Hits”
Ühest küljest on ainult 15 rajast koosnev Beastie Boysi hitikogumik selle tõsivaimuka 25 aastat möllu teinud trio narritamine. Teisalt aga meelitab selle albumi secondhandilik välimus ja lakoonilisus. Ei mingit raamatukest nõretamas bändi ajaloost. Ei mingeid ekstraid. Hoopis igavene 53 minutit räppi ja punki grupilt, mis ei ole kunagi pidanud trendidest.
Mart Normet
Destiny’s
“#1’s”
Nad ei ropenda, nad on pestud ja kammitud, neil on riided seljas. Nad laulavad hästi ja on ilusad. Beyoncé isa komplekteeritud tüdrukutegrupp on kõike muud kui odav ja väljakutsuv. Oma oiviklikkuses pisut igavgi, aga pikaajaliseks suhteks täiesti sobilik. Osa lugusid on koha väljanäitusel täiesti ära teeninud.
Mart Normet
Snoop Dogg
“The Best of Snoop Dogg”
Selline pisut imelik vahekokkuvõte Snoopilt. Räppimised, mis jäänud ajavahemikku 1998–2002, tema nelja albumi vahele. Kahjuks puuduvad siit varasemad Death Row’ hitid ajast, mil ta oli veel Snoop Doggy Dogg. Kogumik on täidetud suhteliselt suvaliselt valitud lauludega, millest tuntumad jäävad ka oma headuse poolest kõigest mõne aasta taha. Solvang Snoopy fännile ning küsimust tekitav inimesele, kes on asjaga veidi kursis. Heidy Purga
The Prodigy
“Their Law. The Singles 1990–2005”
Kõik mainstream-reivimuusika sõbrad võivad rõõmustada, sest ilmunud on Prodigy singlite kollektsioon. Kuna tegu on kogumikuga, ei moodusta lood ühtse sõnumiga tervikut. Kuid sellest pole häda, sest esindatud on kõik hitid. Muidugi leidub ka laiemale publikule tundmatumaid lugusid, mis teevad avastamisrõõmu ainult suuremaks.
Brigitta Davidjants
The Neon
Judgement
“Box”
The Neon Judgement on Eestis suhteliselt vähetuntud industriaalbänd Belgiast Leuvenist, kelle põhilisteks tegutsemisaastateks 1982–1998. (Paremad ajad jäid muidugi sinna ettepoole.) “Box” on Pias Rec’i väljalase selle suurt osa tänasest tehnost ja elektroonikast mõjutanud bändi karjääri kõrghetkedest. Õppige, noored elektroonikud, kuidas low-fi tehnoloogiaga tõeliselt siirast ja mõjusat staffi teha!
Mari Peegel
