Abraham’s Café – kohvik, kus kuulatakse rohkem kui tantsitakse

Täna merepäevadel esinev Abraham’s Café teeb muidu tõsist keeruliste käikudega džässi, aga vahel läheb rokivärgiks kätte.

Selleks ei pea olema Valter Ojakääru mõõtu džässiteadlane, et näha, kui kitsuke on tegelikult eesti džässiskeene. Helehäälsed neiud – olemas! Palju esinevad pillimehed – olemas! Suur festival – mnjaa! Värsked ideed ja eksperimendid – hmm, mitte eriti. Ja siis äkki see bänd! Juudi klezmer ja araabia rahvamuusika on neil seotud nüüdisaegselt kõlavaks nüansseeritud džässiks, kus on harmooniat ja positiivsust, millest unistab iga Iisraeli ja Palestiina vaherahu eest võitleja. Selleks eredaks kalaks väikeses akvaariumis on veidi rohkem kui kaks aastat tegutsenud ansambel Abraham’s Café, mille kunstiline juht ja lugudekirjutaja on 22-aastane akordionist Kaspar Uljas.

Pillimehed said kokku ja sõpradeks Otsa muusikakoolis koos õppides ja panid bändi kokku, et eksamiülesannet täita. Stiilini jõuti pooljuhuslikult, mingit muusikavälist sidet neil Lähis-Ida rahvastega pole. „See on nii lahe muusika, mida lihtsalt võiks mängida,” ütleb Uljas pretensioonitult. „Meil on bändis sellised pillid ka nagu akordion ja klarnet, mis pole džässis nii tavapärased, aga see muusika kõlab nendel pillidel üsna loomulikult.”