Absurdsed jõledused kommunistlikus Poolas
Hendrik Lindepuu on tõlkinud valiku Poola autori Marek Hłasko teostest. Ühetede kaante vahel on peotäis lühijutte ja novelle, kaks lühiromaani ja mälestusteraamat „Kaunid kahekümneaastased”. Mälestusteraamat pole klassikaline elulooraamat, vaid keskendub ühele teemale. Nimelt pääses Hłasko 1958. aastal Pariisi ja jäi elu lõpuni sinnapoole raudset eesriiet.
Hłasko on ennekõike väga hea kirjanik, kelle vooruste nimekiri ei mahu lühiarvustusse, kuid Eesti lugejale võiks ta muu hulgas pakkuda huvi sõjajärgse aja kroonikuna. Ta ei keskendu tingimata kannatustele, vaid elule järjekordsete repressioonide ootuses, võimaluste otsimisele, püüdele ikkagi elada. Näiteks lühiromaanis „Surnuaiad” jääb üks kõrvaltegelane hammasrataste vahele, sest tema koer kannab kohatut nime Samba. Mees püüab koera uue nimega harjutada, aga loom hakkab mässama. Kui teda Sambaks kutsuda, on peni käitumine ideaalne. Õige nimega ei tohi elukat nimetada ühiskonna survel, sest sama hästi oleks võinud – nii öeldakse – panna loomale nimeks Pomm. Samba on otsetee roiskuva lääne õudusteni, kodumaa reetmiseni.
Üks mu sõber tuli hiljuti lagedale repliigiga: „Lindepuu? Tema tõlgib ju puhast kulda.” Nii on.