Ado Lill: minu lõpparve abstraktse kunstiga on totaalne, see kaotas sisu

 (1)
Ado Lill: minu lõpparve abstraktse kunstiga on totaalne, see kaotas sisu
Kristo Nurmis

Täna 75. sünnipäeva tähistav Ado Lill näitab kunstihoones vaid oma hilisema perioodi figuratiivseid maale ja väidab, et abstraktset kunsti enam ei tee.

•• Saan aru, et see oli sinu ja näituse kuraatori Harry Liivranna kindel otsus, et te ei too näitusele 1994. aastast varasemaid töid – ei koosta juubeli puhul su pikast kunstnikuteest retrospektiivnäitust?

Viimasest suurest näitusest, millega koos ka kataloog ilmus, on kolmteist aastat möödas. See, mida ma teen praegu, on täiesti teine kunst. Selles mõttes on näitus võib-olla huvitav – näitab kunstniku muutumist. Kataloogi tegemine väsitas mind väga ära, see võttis peaaegu aasta.

••Kümneid aastaid on sind tuntud abstraktse maalikunstnikuna, kuid näiteks 1980. aastatel oli sinus nagu kaks eri kunstnikku korraga – maalis olid su jaoks olulised formaalsed väärtused, nagu koloriit ja kompositsioon, samal ajal tegid sa ka graafikat, mis oli hoopiski figuratiivne ja sürrealistlik. Kui vaadata viimaste aastate aktimaale, siis paistab, nagu oleks kaks poolust su loomingus viimaks kokku sulanud. Kas groteskilembus on nüüdseks kadunud?

Mingis mõttes ilmselt jah. Oli selline aeg, kus tekkis mure, et mu maale ei võeta kusagil vastu, sest abstraktsed asjad polnud soositud. Siis ma ehmatasin väga ära – mõtlesin, mis ma nüüd edasi teen. Tahaks ju ometi esineda! Nii hakkasingi rohkem graafikat tegema. See on aeganõudev töö. Tegin nii, et korjasin kokku tollased loosungid ja hüüdlaused, näiteks “Ühenduses on jõud”. Tegin graafilise lehe, mis kujutas meest, kellel olid käed risti ja mõlemast käes läks välja köis, kuid polnud näha, kuhu köis läheb. Teise pildi nimi oli “99,99” – see number iseenesest ütles tollal juba päris palju. Seal oli valimiskast ja mees, kes oli oma käe haamriga kinni löönud.

••Kuid graafika, mida sa praegu kirjeldad, ei tundu selle ajastu jaoks “söödav”?

Aga see pandi välja! Kõik bossid käisid kohal ja naersid! Vaat, see oli kummaline.

••Suur osa su graafikast, nagu nüüdsed maalidki, on erootiline. Kuidas sellesse suhtuti?

Inimesed ostsid kõik ära! Mul olid väikesed tiraazˇid. Nende töödega üldjuhul ma näitustel ei esinenud, välja arvatud ühel näitusel 1990. aastatel. Graafika puhul huvitas mind rohkem asja sisu kui selle tehniline vormistamine, maalis on võib-olla vastupidi – mind huvitab maali faktuur, huvitab, kuidas seda teha. 

••Kui sa graafikaga alustasid, oli see selgelt ühiskonnakriitiline, praegu maalid peamiselt naisakte – kriitilisus on tagaplaanile jäänud?

Kui sa vaatad praegusel näitusel suuri maale, siis seal on midagi enamat kui naine. Seal on olukorrad. Ma ei taha kunagi väga otse välja öelda, tahan, et vaataja süveneks ning saaks mõelda asjade üle nii või naa. Ühiskonnakriitilisus läks üle. Viimane selline töö oli “Sirp ja vasar”, kus mees oli sirbi külge riputatud ja talle oli vasaraga pähe löödud.

•• Kas läbitud etapid su loomingus on muutunud ebaoluliseks, millest pole enam mõtet rääkida?

Kas just seda, aga võin öelda, et kuigi mu abstraktse perioodi lõpp venis võib-olla natuke pikale, oli see totaalne. Minu arust kaotas abstraktne kunst igasuguse sisu – ta muutus dekoratiivseks. Ma praegu imestan, et mõni suudab seda liini jätkata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare