Adsoni pealt maha kirjutatud Marie Under

 (2)
Adsoni pealt maha kirjutatud Marie Under
Rene Suurkaev

Sirje Kiin on esitanud käsitluse naisekujust, kellena Adson tahtis Underit põlistuvat.

Kirjastus Tänapäev on välja andnud Sirje Kiini mahuka ülevaate Marie Underi elust ja loomingust. Ettevõtmine on suuremastaabiline: Kiin on selle uurimuse jaoks materjali kogunud alates 1987. aasta suvest, kui kirjandusloolane Erna Siirak andis paar kuud enne oma surma autorile Kirjanike Majas kohtudes Underi-uurimise nii-öelda üle (lk 17). Järgnevate aastate jooksul ongi Kiin olnud üks Underi peamisi uurijaid. Nüüd on kauaaegse uurimistöö tulemused vormistatud teosesse, mis lisaks muule tõi Kiinile selle aasta jaanuaris Turu ülikoolis doktori-kraadi. Raamat on imposantne ka füüsiliselt: see sisaldab 864 lehekülge ja kaalub koos siinarvustaja märgete ja kommentaaridega 1,68 kg.

Raamatu vastuvõtt avalikkuses on olnud gabariitide vääriline. Peale kirjanduslike retsensioonide on see kaasa toonud kirjandusväliste inimeste etteheiteid, nagu rikuks autor Underi eraelust kirjutades mingeid moraalinorme. Pahaks on pandud, et Kiin tsiteerib Underi teise ja viimase abikaasa, luuletaja, teatrikriitiku ja filmitsensori Artur Adsoni noorusaja päevaraamatust lisaks muule statistikat Underi ja Adsoni seksuaalvahekordade kohta. Adson, kellel oli haiglaslik tarve kõike oma kallimaga seotut talletada, loetleb seal avameelselt enda ja Underi orgasme, mõõdab vahekorra pikkust („pausita – 1,5 tundi!”) ja muretseb hiljaks jäänud „päevade” pärast (lk 160).

Kas siis nii tohib?! – küsivad jahmunult Delfi toimetaja Vilja Kiisler (Sirp, 7. jaanuar) ja kesk-erakondlane Evelyn Sepp (Õhtuleht, 15. jaanuar). Võib-olla on see mõnele üllatuseks, et ka luuletajad seksivad? Muud põhjust ei oska ma sellistele veidratele tundepuhangutele leida. Lisan veel, et Kiin ei leidnud Underi-Adsoni arhiivist kindlasti mitte midagi sellist, mille leidmine oleks Underile-Adsonile vastukarva olnud. Nagu Kiin oma teoses paaril korral näitab, on keegi, s.o Under või Adson, tagantjärele kirjades ja päevikutes liiga avameelseid sõnu maha kraapinud või tõmmanud (lk 82, 316). Kindlasti olid Under ja Adson teadlikud, et kõik, mis neist maha jääb, võetakse kunagi kirjandusteadlaste pingsa uurimise alla. Sellest annab tunnistust ka see, et ühes oma viimastes päevikumärkmetes kordas Adson lausa kaks korda, mida pärast tema ja Underi surma nende arhiiviga teha (lk 582).

Fakt, et Adson ja Under korrastasid oma arhiivi teadlikult, vajaduse korral seda tsenseerides (et mitte öelda võltsides), nähes vaimusilmas selle kohale tulevikus süvenenult kummarduvaid uurijaid, viibki Kiini uuri-muse olulisima puuduseni. Teos jaguneb kaheks osaks: 1. Marie Underi elu, 2. Marie Underi teoste retseptsioon ja ana-lüüs. Ja Marie Underi elu käsitleb Kiin ainult Underi-Adsoni päevikutele, mälestusteraamatutele ja kirjavahetusele tuginedes. Kui ma ütlen „ainult”, siis ma loomulikult ei pea silmas seda, nagu ei kasutaks Kiin ka teisi allikaid. Ei, loomulikult kasutab, nende loend uurimuse lõpus on parajalt pikk. Pean silmas, et Kiin on nii oma  uurimuse aluseks kui ka raamiks võtnud Underi-Adsoni arhiivi, lastes teistel, selle arhiivi välistel allikatel ainult kõr-valhäälena sekka piiksatada. Ma ei ole seni meelega kasutanud Kiini raamatu puhul sõna „monograafia” – see ei anna monograafia mõõtu välja. See on doktoritöö, mis tahab olla monograafia, aga ei ole tegelikult muud kui referaat. Rohkem kui 20-aastase uurimistöö tulemusena on Kiini käesolev esitus väga nõrk.

Loe veel

Üks domineerivamaid allikaid selles teoses on Underi-Adsoni päevik 1922–1953 ehk KM EKLA f 180, m 172. Kogu see ajavahemik Underi elus ongi Kiinil peaaegu täielikult kaetud sellest päevikust saadud infoga. Tsitaat, refereering, kommentaar, tsitaat, refereering, kommentaar. Kusjuures kommentaar ei ole mitte kahtlustav ja umbusklik, vaidlemis- ja vaidlustamishimuline, nagu peaks olema, vaid üs-na rõõsa ja sinisilmne. Haruharva jääb Kiin milleski kahtlema. Aastast 1944 liitub KM EKLA f 180, m 162–164 ehk Adsoni Rootsi-päevik, mis vältab 1975. aastani. Iseenesest on tegemist väga huvitavate allikatega, neist võib leida detailseid ülestähendusi Underi igapäevaelu, loomingu, reiside, tervisehädade, suhtluskonna jms kohta. Aga kui lasta neil allikatel ainuvalitseda, ilma oponeerivate allikateta, ilma kahtleva meeleta, siis ei ole tulemuseks mitte Sirje Kiini monograafia Underist, vaid Sirje Kiini referaat sellest naisekujust, kellena Adson tahtis Underit põlistuvat. Esimene Underi müüdi looja oli ju Adson.

Liiga subjektiivne Adson

See ei puuduta ainult Adsoni päevikuid, vaid ka – ja lausa eriti – tema memuaare, just paguluses kirjutatuid. Adson on üks problemaatilisemaid memuariste eesti kirjandusloos. Olin (koos Jukko Nooniga) Adsoni „Siuru-raamatu” teise trüki (Tänapäev, 2007) sisuline toimetaja ja faktide-väidete-hinnangute hulk, mida tuli kas korrigeerida või joone all kommenteerida, oli väga suur. „Siuru-raamatut”, mida Kiin korduvalt allikana kasutab, on teravalt kritiseerinud näiteks nii Andrus Roolaht, Adsoni kolleeg propagandatalitusest, oma memuaariraamatus „Nii see oli...” (Tallinn 1990, lk 164 jm) kui ka Ralf Parve oma 1958. aastal kirjutatud, tolle aja kohta vägagi rafineeritud toonis arvustuses („Mõttematkad”, Tallinn 1963, lk 133–139). Adsoni memuaristika mõõdutundetut subjektiivsust märgivad 8. jaanuaril 1958 Elo ja Friedebert Tuglas („Elukiri”, Tallinn 1993, lk 217). Kõik kolm/neli olid olnud ise tunnistajad mingitele sündmustele, millest Adson memuaare kirjutas, ja kõigilt sai ta kõvasti karvustada. Adsoni sõna, olgu mälestuste- või päevaraamatus, ei ole ilma teiste allikateta kindlasti piisavalt usaldusväärne, et sellele oma uurimust rajada.

Minul lõi Kiini uurimust lugedes häirekell esimest korda plärisema siis, kui lugesin lauset, mis raamatus on kirja pandud autori tekstina: „Siuru lagunemise [---] ajenditeks olid kolm avalikku skandaali: August Gailiti mõnitav pamflett Underi ja Adsoni pihta, Henrik Visnapuu artikkel „Maha sirelid ja aidroosid, elagu värske sõnnik!” ja tantsijanna Grippenbergi skandaal Tartus” (lk 247– 248). Selle lause sisu on ilmselgelt maha kirjutatud „Siuru-raamatust”, täpselt sama kolme sündmust mainib ka Adson (1. tr, lk 149). Hoolimata mahakirjutamisest on Kiinil puudu allikaviide. Aga see ei ole siinkohal tähtis. Kiin on Adsonit nii pimesi usaldanud, et on selle lause sisu mehaaniliselt oma uurimusse üm-ber kirjutanud, ühes kolme veaga, mida Adson sellesse lausesse suutis panna. Esiteks ei ole Visnapuu sellise pealkirjaga artiklit kirjutanud, silmas peetud artikli pealkiri on „Vastne moment” ja Adsonil pealkirjaks pandu oli tsitaat sellest artiklist. Teiseks, Adson mäletab seda tsitaati valesti, tegelikult oli see hoopis teisel kujul. Kolmandaks, soome moderntantsija Maggie Gripenbergi nime kirjutas Adson valesti. Niisiis on Kiin siin lihtsalt väga lohakalt maha kirjutanud, vaevumata andmeid kontrollimagi. Hämmastav on vaid, et Kiinil on neli lehekülge edasi Visnapuu artiklist juttu õige pealkirja all, samuti on seal tsitaat toodud õigel kujul.

Mis puutub Maggie Gripenbergi õigesse nimekujusse, siis oleks Kiin selle vaevata leidnud Eduard Laugaste monograafiast „Eesti kirjandus karikatuuris” (1939), mis Kiinil on ometi allikate loetelus. Niisuguseid lohakaid kohti ja õhku rippuma jäetud otsi on teoses palju. Mainin siinkohal veel vaid mõnda. Adsoni ja Barbaruse kirjavahetusest ilmneb, et arstina praktiseerinud Barbarus hankis Underile ja Adsonile vahel kokaiini, mida Adson lahkelt ka teistega jagas. Ja Kiin ütleb: „... kirjavahetuses on juttu sellest tekkinud pahandustest ja skandaalidest (nt keegi Utt Einsild kägistanud politseinikku selle mõjul jne)”. (Lk 274.) Kiin nagu kuuleks sellisest isikust esmakordselt. Aga kõne all on loomulikult tuntud Tartu boheemlane Udo „Habe” Einsild, kes „hängis” tol ajal koos Visnapuu, Gailiti ja teiste nooruritega. Kirjandusteadlane, kes tegeleb süvenenult Siuru-aastatega, peaks seda nime teadma. Ja kindlasti peaks seda nime teadma Adsoni „Siuru-raamatut” ning Visnapuu „Päikest ja jõge” hoolikalt lugenu.

Under asetatud vaakumisse

Kus iganes Kiin oma jutuga Nõukogude aega jõuab, omandab see seal vihaselt sisiseva ja tänitavalt süüdistava tooni. Juhan Smuuli avalikku värsskirja Marie Underile ei suuda Kiin joone peal küllaldaselt hukka mõista, vaid võtab kuuri tagant kaika ja läheb joone alla külanaiselikult virutama: „... Juhan Smuuli elu lõppes traagiliselt, ta jõi end 49-aastaselt surnuks.” (Lk 715.) Voh, selline armetu lakekrants! Igatahes kaikaga hukkamõist kirjandusteadlase stiili ei kuulu. Tahan veel täpsustada, et Paul-Eerik Rummo isa Paul Rummo ei kuulunud Punaarmees sõdima sunnitud Eesti sõdurite hulka, nagu Kiin sealsamas väidab.

Underi-Adsoni refereerimise vahel võtab Kiin eraldi vaatluse alla Underi luulekogud, aga tema luulearvustus on teose eluloo-osas päris pinnapealne, et mitte öelda lame. Niimoodi arvustavad algajad kriitikud: pealkirjade, teemade loetelud, lugemiselamuste primitiivsed kirjeldused, sekka pikad katked luuletustest justkui „tõestuseks”. Ilmselt on Kiini arvustaja-aur läinud teose teise ossa, kus ta võtab, kirjandusteooria moodsaimate relvadega hambuni relvastatud, Underi luule süüvivamalt ette. Siin ta saavutab isegi mingit iseseisvat, Adsoni-vaba kvaliteeti. Aga kahjuks on üldmulje ikka igav ja lohisev.

Igav ja lohisev – mida ma sellega silmas pean? Esiteks seda, et luule lähivaatluse – kõik need motiivide loetelud, ballaaditeemade allikad jm – võinuks Kiin üldse teise ossa kontsentreerida, eluloost eraldi. Või siis esitada seda eluloo sees kompaktsemalt, tihedamalt. Loomulikult on Kiini kontseptsioon – ja põhjendatult – see, et luule sünnib lahutamatus seoses autori elulooga. Ent siin pingutab Kiin jälle üle, tõtates igale luuletusele otsima konkreetset põhjust autori elust. Loomingu ja eraelu vahel on seos, aga mitte võrdusmärk.

Kuna Kiini esmane ja sisuliselt ainus allikas on Underi-Adsoni arhiiv, siis ei teki Kiini käsitluses ka mingeid erilisi konflikte. Kõik materjalikillud sobituvad kenasti kokku, moodustades puslena just selle pildi, mida Adson kujundada soovis. Aga ometi oleks saanud Underile lisada kergesti üksteisele vasturääkivaid lisatahke, juba kaasaegsete mälestusi Underist on selleks piisavalt. See ühetahulisus tekitab ka lõpuks lugedes igava mulje. Ja paguluse aja teisel poolel ei kipu Adsoni päevikuski enam midagi eriti raputavat olema. Siis refereeribki Kiin lehekülgede kaupa vaid seda, kes Underi sünnipäeval käisid, mida kingiti ja mida Under sünnipäevade vahepeal luges. Pluss ohtralt katkeid kirjadest, kus peamiselt arutatakse tõlkimisprobleeme.

Üldse on Under Kiinil asetatud mingisse vaakumisse. Ei leidu seal õieti teisi kirjanikke (peale Tuglase), ei leidu seal õieti perekondlikku elu. Peale Adsoni päevikust leitava muidugi. Väga möödaminnes räägitakse Underi tütardest. Aga mis suhe Underil oma tütardega õieti oli? Miks nad kõrge vanuseni ema juures elasid, kuni lõpuks üks neist suutis abielluda ja minema minna? Mis Underi esimesest mehest Karl Hackerist lõpuks sai? Ja mis vahekorrad valitsesid pagulaste vahel? Adson ei armastanud Eesti NSV-st tulijatele oma koduust avada, aga näiteks Kalju Lepik suhtles vabalt juba 1956. aastal Rootsis käinutega ja on teada, et ta kinkis Smuulile veel sõbraliku pühendusega oma luulekogu. Kiini tööst jääb mulje, nagu olekski kogu pagulaskond ennast Underi ja Adsoni eeskujul põlglikult n-ö teisele poole ust hoidnud. Nii see küll ei olnud.

Ootas Tuglaselt lunastust?

Väga häiriv on Kiini harras ja rahvusromantiline käsitlusviis. Eluloo esimeses pooles on seda veel kontrolli all hoitud, aga pärast pagulusse siirdumist kirjutab ta juba selliseid lõkendavaid tiraade, et neid lugedes tahaks püsti tõusta ja hakata hümni laulma. Habisemine laadis „Marie Underi testamendiks jääb tema luule” oleks halb stiil isegi nekroloogis, rääkimata kirjandusloolisest uurimusest. Groteskne on, kuidas isamaalane Kiin kasutab Tuglasest rääkides intensiivselt kirjanduse paavsti kujundit. Kas mitte just Max Laosson ei olnud see, kes lisas epiteedi „paavst” Tuglasele esimest korda, tolle kuulsa VIII pleenumi kõnes? Igatahes on pärast Laossoni sel sõnal kindel stalinistlik varjund.

Mõlemas osas leiab referaadi ja luulekirjelduste vahelt ka mõned Kiini algupärased järelmid ja mõttesähvatused, mille pretensioonikus on pöördvõrdeline nende tõestatusega. Kõige tipuks on väide, nagu oleks Under pärast seda, kui Tuglas 1917. aasta sügisel tema armastuse tagasi lükkas ja teda arvustuses narrimisi diletandiks nimetas, kogu oma ülejäänud elu elanud ja loonud üksnes selleks, et ennast Tuglasele vaimselt „tõestada”. Ja kui lõpuks sai Under 1971. aasta alguses Tuglaselt „lunastava” kirja, milles talle anti klassiku staatus, võis Under elueesmärgi saavutatuks lugeda (lk 212 jm). See sai Kiinile viirastuda ainult arhiivi paberikuhjade taga. Oleks ta pilgu tõstnud ja ette kujutanud üht rauka, kes teiselt raugalt ikka veel seda „lunastust” ootab, oleks ta doktoritöö äkki vähem jabura akordiga kõlama jäänud.

Puudulik allikakasutus, sellest tingitud kallutatus, referaadi vohamine, faktilüngad ja

-vead, ripakil otsad, küsitavad ja tõestamata väited, vasturääkivused, pinnapealne käsitlus, vormistusvead. Ma tõesti kahtlen, kas Eestis, kus eesti kirjanduse ajalugu ikkagi veel tuntakse, oleks sellise töö eest doktori-kraad antud. Peaaegu kõik oma huvitavusest ja olulisusest võlgneb see teos aluseks olnud päevikutele ja kirjavahetusele. Need või(nu)kski välja anda. Kiini uurimust aga võib hinnata kui head ülevaadet Underi-Adsoni arhiivist.

Marie Under. Elu,

luuletaja identiteet ja

teoste vastuvõtt

Sirje Kiin

Tänapäev

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare