Aedade järelelu kolmes vaatuses
Kumu järjekordne suurnäi- tus „Aedade järelelu" on kol- me ruumiliselt ja sisuliselt sõl- tumatuks jagatud osaga palju- lubav, kuid teema potentsiaal on kasutamata jäänud. Tekib mulje, et aiateema ajaloolise ja tänapäevase käsitluse lahuta- mise peaeesmärgiks oli vältida lillemotiivile pühendatud näi- tuse „Floromaania" kordamist, mida eksponeeriti Kumu suu- res saalis 2009. aastal ning kus klassikat ja tänapäeva näidati kõrvuti. Peale kujutava kunsti sisaldas „Floromaania" ka tar- bekunsti. „Aedade järelelus" on sellest loobutud. Paraku ei ole üritatud aiateemat ka ühe- gi muu kujutavast kunstist väl- japoole suunatud küsimuse võrra laiendada.
Nii on põhiline ettehei- de näituse esimesele, vane- mat (19. ja 20. sajandi) kuns- ti käsitlevale osale, et teema on liiga lihtsalt lahendatud. Lähtutud on kõige labase- mast muuseumlikust võttest ja eksponeerimiseks on vali- tud hulk muuseumi kogusse kuuluvaid teoseid, mis kuju- tavad parke. Märksa huvita- vam oleks olnud, kui näitusse oleks kaasatud rohkem aja- loolist materjali, mis avanuks pargi kultuuriloolist rolli, sot- siaalset funktsiooni, arhitek- tuuri ja ajalugu. Praegu jääb mulje, nagu olnuks eesmärgiks töödelt näituse ettekäändel tolmu pühkida. Muuseumid kasutavad teemapõhist (port- reed, maastikud ja nii edasi) näituse koostamise võtet sage- li. See ei ole alati halb - väga huvitav on näha kogudes pei- tuvaid töid, mis ei jõua kuna- gi püsiekspositsiooni. Ent see üksi ei ole veenev.
