„Suve” tegevus toimub aastail 1918–1919. See on Tootsi kui noore taluperemehe lugu, aga võib-olla veelgi rohkem lugu sellest, kuidas hakkaja Raja Teele tõrjub Kiire kosjad ja võtab Tootsi endale meheks. Samavõrd kui Aare Laanemetsa Tootsi, võib selle loo peategelaseks pidada ka Raja Teelet, keda mängis Riina Hein, tollane Tartu ülikooli majandustudeng.

„Suves” tegi oma viimase filmirolli kuulus näitleja Kaarel Karm, kes mängis elutarka apteekrit. Vana proviisori jutus peitub sügav moraal ja õpetusiva: „Noored inimesed, ärge kartke elu! Ärge kartke vaeva ja valu, ärge kartke võitlust! Pole viga, kui vahel jääte alla võitluses eluga. Tähtis on, et saate võitu iseenese eest.”

Kulakluse propageerimine

Enamik „Suve” võtteid tehti Palamusel. Tootsi taluks sai Hinni talu Kanepi kandis ja Raja talu leiti Otepäält Pühajärve lähedalt. Raudteestseenid filmiti Risti jaamas. Filmimine sõltus tollal otseselt valgusest, päikesest, ja kui seda polnud, ei saanud sageli tööd teha. Kuna lint oli kõikuva kvaliteediga, siis selgus alles pärast ilmutamist, kas töö kandis vilja või mitte. Näiteks läks filmilindi praagi tõttu untsu kabelimäe episood, kus Teele Tootsi kosib. Tuli uuesti võtta, aga sel ajal olid puudel juba kollased lehed ja osa puid raagus. Ajaliselt ei saanud järgneda suvised pulmad. Niisiis tuli pulmad pidada hoopiski talvel.

Pulmasõitu filmides juhtus intsident, mis oleks võinud üsnagi kurvalt lõppeda. Stseenis, kus pulmarong tuleb hooga mööda teed ja on vaja võtta üsna järsk kurv vasakule, lendas Tootsi isa mänginud Jüri Järvet ühe duubli ajal kurvis saanist välja ja jäi taga sõitnud ree jalaste vahele. Oli õnnelik õnnetus, Järvet tõusnud püsti, kloppinud ennast puhtaks ja öelnud Kruusemendile: ära muretse, mul oleks tulnud riiklikud matused! Ta oli värskelt saanud Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks.

Filmi tegemisel hoidis valvsat silma peal Moskva kuraator, kes jälgis, et kõik ideoloogiliselt ikka õige oleks. Aga ega ei olnud ju! Kurikuulus seltsimees Susjeva nägi filmis puhast kulakluse propageerimist. Kaks kulakuvõsukest lähevad paari ja tekib suur kulaklus. Peategelane ekspluateerib rängal moel küla ainsat proletaarlast (Lible). Kuhu see kõlbab?

Kruusement tõrjus süüdistusi, öeldes, et mingeid kulakuid pole, on tavalised talulapsed. „Aga vaadake, millised hobused! Liiga ilusad!” ei jätnud Susjeva järele. Eesti talupojal olidki sellised hobused, mitte mingid setukad, vaid normaalsed hobused, ega see neist veel kulakut tee. Režissöör sai siiski noomida, et on ideoloogiliselt eksiteel ega mõtle parteiliselt. Kruusemendil oli hea vastata, et ta ei olegi parteilane, mis olukorda muidugi paremaks ei teinud. Susjeval oli aga üks nõrkus: tema epistlite vastu aitas hästi see, kui öeldi, et kusagil müüakse midagi defitsiitset. Siis ideoloogia teda enam ei huvitanud, vaid huvi kandus kiirelt hoopiski kaubandussfääri. Muidugi kasutati seda ära.

Pärast filmi head vastuvõttu tunnistasid teisedki, et samade näitlejatega jätkamine oli väga õige ja kiiduväärt mõte. Tagantjärele on režissöör Kruusement filmiga rahul, ehkki „Kevade” on muidugi peateos. Ent üks asi siiski. Nimelt tagasivaated „Kevadesse”, mis režissööri arvates filmi dünaamikat rikuvad, monteeriks ta hea meelega välja. Selle kohta oli juba filmi tegemise ajal vastakaid arvamusi, kuid põhjendusega, et need loovad sideme eelmise filmiga ja ühtlasi aitavad maha võtta kulakluse teemat, sest selgelt on tegemist tavaliste talulastega, läksid need siiski sisse.

„Suve” oli rahvas oodanud ja võttis selle heal meelel vastu. Esimese kuu ajaga kogus film ajalehe Edasi andmeil Tartus 70 323 vaatajat. Kõige paremaid tulemusi andis aga „Kevade” ja „Suve” koos näitamine. Esimesel linastusaastal vaatas „Suve” Eestis üle 470 000 inimese. Nagu teame, lisandus „Kevadele” ja „Suvele”1990 triloogia viimane film „Sügis”, kus samad tegelased ja osatäitjad edasi toimetavad ning lõpuks ka Kiir oma eluõnne leiab.Alguse luguPublik nõuab tungivalt „Suve”

Oskar Luts kirjutas „Kevade” jätkuks „Suve” väidetavalt osalt ka sellepärast, et temalt alatihti küsiti, mis Paunvere koolipoistest edasi sai. Režissöör Arvo Kruusementi tabas sama saatus, sest pärast „Kevade” valmimist öeldi talle sageli: „Tee edasi! Millal „Suvi” tuleb?”

Ehkki Kruusement oli „Kevade” linastusel publikule lubanud, et tuleb ka „Suvi”, ei saanud ta selles ometigi lõpuni kindel olla. Ei olnud ju teada, mis saab lastest – kas nad suudavad ja tahavad edasi mängida – ja missugused olud valitsevad Tallinnfilmi stuudios.

Arvo Kruusement oli pärast oma teist filmi „Don Juan Tallinnas” kirjutanud koos Lembit Remmelgaga „Tõe ja õiguse” teise osa põhjal stsenaariumi, aga seda filmi ei õnnestunud Kruusemendil teha. Öeldi, et jätku Tammsaare rahule, aitab talle Lutsust küll. „Suvi” õnnestus siiski töösse lükata. Stsenaariumi kirjutas Paul-Eerik Rummo. Lavastaja ja stsenarist olid algusest peale ühel meelel, et „Suves” peavad tingimata mängima samad noored, kes „Kevades”. See oli omaette väärtus. Aare Laanemets ja Margus Lepa õppisid juba lavakunstikateedris, mis lisas kindlust, et saabki samade osatäitjatega edasi teha.

Aga kõrged komisjonid nõudsid, et tuleb teha teiste tegelastega. Kruusement tegi, mis nõuti: Lembit Petersoni prooviti Tootsi rolli ja Urmas Kibuspuud Kiireks. „Nad oleks võinud tõesti mängida, head näitlejad kõik,” ütleb Kruusement. „Aga siis kadunuks seos „Kevadega” ja see oleks olnud üks teine film, mitte see, mida mina tahtsin teha.”Viieteistkümnes film„Suvi”
••Režissöör: Arvo Kruusement
••Stsenarist: Paul-Eerik Rummo
••Helilooja: Veljo Tormis
••Operaator: Jüri Garšnek
••Kunstnik: Linda Vernik

Osades
••Toots – Aare Laanemets
••Teele – Riina Hein
••Kiir – Margus Lepa
••Lible – Kaljo Kiisk
••Arno – Arno Liiver
••Tõnisson – Ain Lutsepp
••Imelik – Rein Aedma
••Papa Kiir – Ervin Abel
••Tootsi isa – Jüri Järvet
••Tootsi ema – Herta Elviste
••Apteeker – Kaarel Karm
••Esilinastus Tallinnas 1976. aastal.