Aeg NO99 peenhäälestada
Meid häirib kohutavalt see, kuidas vahel räägitakse Ojasoo-Semperi teatrist, ütleb Ojasoo. “Üks kriitik väitis koguni, et kuigi ta pole näinud teiste lavastajate tehtud töid meie teatris, polegi see oluline, sest need ei esindavat teatri põhiliini. Ent ükski lavastaja ega lavastus pole siia sattunud juhuslikult või augutäiteks. Muide, sama kehtib endastmõistetavalt ka trupi ning tehnilise personali kohta.”
Pea kaks aastat tagasi avalikul konkursil endise Vanalinnastuudio direktoriks valitud Ojasoo on valmis pikalt rääkima sellest, kuivõrd oluline on tema jaoks see, et iga teatris töötav inimene tunneks end osana tervikust ja püüaks sellele kaasa aidata. Varem peamiselt suurtes teatrites lavastanuna usub ta, et kuigi NO99-s pole alati võrreldavaid võimalusi, on siin inimestel kergem kokku hoida. “Ja see kaalub ikka väga palju üles,” usub ta.
Maksimalism iseloomustab ka Ene-Liis Semperi suhtumist. Tänaseks üle 70 lava- ja kos-tüümikujunduse loonud Semper, kes äsja võitis oma kolmanda “aasta parima” tiitli, kõneleb ikka ja jälle “valmisolekust muuta lava kas või päev enne esi-etendust, kui see aitab kaasa lavastuse idee väljatoomisele”. Jah, nad teavad, et suured plaanid ning äkilised muudatused on keerulised ning kutsuvad teinekord esile konflikte, ent “lihtsamini pole võimalik”.
NO99 esimene aasta sai täis veebruari keskel. Aasta jooksul tõid nad ise välja viis lavastust, teater aga kaheksa. Praegu on proovisaalis Sebastian Hartmann, üks saksa uue teatri tipplavastajaid, kellega kestsid läbirääkimised üle aasta. Kui Hartmann koos kunstnik Peter Schubertiga aasta eest esmakordselt Tallinnas käis, olid nad üllatunud, nähes teatrijuhtide noorust. “Mõte oma trupist pidigi tegelikult alles tüki aja pärast teostuma,” ütleb Tiit. “Ent täiesti uue teatri asutamine (nagu näiteks Von Krahl) oleks tänapäeva Eestis olnud võimatu. Oli selge, et sääraseid võimalusi ei avane just tihti. Ja üldiselt tuleks häid võimalusi kasutada,” ütleb ta.
Vastupandamatu teater
Ene-Liis on lavastuskunstnikuna töötanud umbes 15 aastat, kuid pole kunagi leppinud “lava kujundamise” kitsaste raamidega.
“Sisemine aktiivne puhas vaimuenergia. Targalt ja tundlikult kasutatud lapsemeelne otsekohesus. Väga hea maitse. Sõnum nagu olematu, samas painav, kuid inimlik, soe,” kirjeldab Ene-Liisi käekirja Eesti lavastuskunsti legend Mari-Liis Küla.
“Kui mul oleks õpilasi, nõuaksin ma neilt, et nad suudaksid olla adekvaatses dialoogis lavastajaga ning ei tegeleks vaid visuaalsega. Kunstnik peab suutma näha mitte seda, kust lavastus algab, vaid seda, kus see lõpeb, kuhu prooviprotsess välja viib. Tema osa on kolmas autoripositsioon lavastaja ja näitlejate kõrval. Lühidalt: kunstnik peab olema isiksus ning ta peab teatrit armastama.”
Kirg teatri vastu algas Ene-Liisil – nagu võiski arvata – lapsepõlves. “Teater oli minu jaoks vastupandamatu koht,” ütleb ta ning räägib pikalt ühest tädist suguvõsas, kes töötas Estonias lavamehena (!) ning kellel Ene-Liis pidevalt külas käis. “Kui ma juhtusin leidma mõne Boriss Godunovi mantli küljest pudenenud teemandi, panin selle eraldi karpi, kuhu neid kogusin. Kodus oli mul veel kaheksa paari äravisatud balletikingi,” ütleb ta. Muide, hiljutine vabariigi aastapäeva ball oli talle alles esimene töine kohtumine Estoniaga.
Tiidu algus oli Aare Laanemetsa juures legendaarses Pärnu kooliteatris, kus käisid ka näiteks Heiko Sööt, Katariina Lauk, Marko Matvere, Kersti Heinloo jt. “Ma olen mitmeid kordi mõelnud,” ütleb Tiit, “et mingid põhimõtted või isegi lavastuslikud võtted olen võtnud Laanemetsalt. Sellest, mida ta kooliteatris tegi. Näiteks oli meil “Seitse venda”: laval väike tühi poodium, mille me mängisime kord saunalavaks, kord kiviks. Ja see ongi see kõige lihtsam uskumise asi: me mängime, et see on see. Ja siis mängime. Või nagu Ene-Liis ütleb: asi ei pea nägema välja nii, kuidas teda välja mängitakse.”
Ene-Liisile näis pärast teatrikirest täidetud lapsepõlve ainuvõimalik “lavakasse” proovimine. “Ent kuidagi läks nii, et ma katsetele ei jõudnudki.” Selle asemel astus ta 1980. aastate lõpus kunstiakadeemiasse stsenograafiat õppima. Üllatav, et tänane rahvusvaheliselt tuntud videokunstnik mainib korduvalt, kuivõrd ükskõik oli talle tollal kõik muu väljaspool lavastuskunsti. “Mind ei huvitanud absoluutselt mingid muud asjad väljaspool teatrit. Eriti veidrad tundusid performance’id.”
Ent läksid vaid mõned aastad ning Ene-Liisist sai tänu elu keerdkäikudele esmalt neis osaleja, seejärel juba autor. “Nüüd olen väga õnnelik, et see nii läks. Sain endale justkui ühe uue elu. Kujutava kunsti taust annab mingi teise mõõtme, mingi puhkeruumi. Ja avardab pilku,” ütleb Ene-Liis.
Ka Tiit huvitub aktiivselt tänapäeva kunstist ning käib juba mitmendat aastat Veneetsia biennaalidel. “Mäletan, et kui esimest korda läksime, siis Tiit, kellel puudus igasugune eelteadmine kaasaegsest kunstist, kõndis joonelt kõige lahedamate tööde juurde,” meenutab Ene-Liis. “Aga eks see ole ju tundliku inimese puhul loomulik, mõtlesin hiljem.” Kaudselt on kujutav kunst Tiitu pidevalt inspireerinud, olen isegi avastanud end Tiidu kabinetis mitte teatrist, vaid näiteks Gonzalez-Torrese videotöödest rääkimas.
Pärast Laanemetsa kooli õppis Tiit aasta Tartus klassikalist filoloogiat, ent see oli vaheaasta: järgmisel kevadel sai ta esimesel katsel “lavakasse” lavastaja erialale. Laanemetsa õpilased läksid toona ridamisi “lavakasse”.
Kuivõrd ta hiljem huvi tundis? “Ta ikka küsis, mida seal tehakse,” ütleb Tiit. “Tema seisukoht oli, et alguses ei tohi ühtegi asja fikseerida. Ainult alguseid on vaja teha. Niipea kui hakkab minema, tuleb ära lõpetada ja võtta uus asi.”
Tiit on korduvalt rääkinud, kuivõrd nukker on Mikiveri, Undi, Hermaküla kadumine. “Vahel on tunne, et ei olegi midagi. Terve põlvkond lavastajaid on vahelt kadunud, ka sealt vahelt on veel üks põlvkond kadunud, ühe käe sõrmedel võib üles lugeda neid, kes nendest põlvkondadest aktiivselt loovad: Pedajas, Nüganen, Toompere. Tekib selline tunne, et... ei olegi midagi.”
Aeg trupile keskenduda
NO99 kunstilised juhid on Ojasoo ja Semper teist aastat. Esimene aasta oli ilmselt raskeim: näitlejaid polnud võimalik palgata, mängida ei saanud. Sai ainult oodata ja mõelda. Avalavastusena toodi 2005. aasta veebruaris välja “Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” – improvisatsiooniline lavastus, mis puhastas teed järgnevale.
“See oli nagu esimene hingetõmme, lühike ja vabastav,” ütleb Tiit. “Pärast seda oli võimalik juba hingama hakata.” Tänaseks on trupis viis näitlejat, sügiseks kümme. Uuest lennust tulevad Risto Kübar, Sergo Vares ja Inga Salurand, lisaks Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar.
“Saaks nüüd ka majanduslikud ja organisatoorsed asjad kaelast ära, keskenduks trupi treenimisele, kasvatamisele, ülesehitamisele – see võiks olla väga lahe. Meil on nii palju andekaid näitlejaid, kõik on säärased, kellest tahaks teada, mis neist saab,” ütleb Tiit. Mitmega – Tambet Tuisuga, Rasmus Kaljujärvega, Mirtel Pohlaga – seob Ene-Liisi ja Tiitu varasem koos-töö.
Pohla on meenutanud, kuidas ühe “Asjade seisu” proovi järel ei suutnud ta kuidagi mõista, mida see Ojasoo temast tahab. “Nutsin ja vandusin, et mitte kunagi, mitte kunagi enam ei tee ma Tiiduga koostööd,” rääkis Pohla. “See ongi nii kuradi lahe ja see ongi nii raske, kui sulle antakse mingid sellised ülesanded ette! No rõõmu muidugi peab ka olema Aga kui tekib tunne, et midagi väga ei nõuta, et lihtsalt teed mingi asja ära, mis siis Aga kuhu ma ise sellest jõuan? Või kuhu tükk sellest jõuab?”
“Minu jaoks on siiani uskumatu, kuidas näitleja tuleb lavale ning on kaks tundi keegi teine. Seda lähedalt näha on suur asi,” ütleb Ene-Liis. Truppi on nad kutsunud neid, kelle puhul tundub, et nad pole lihtsalt head näitlejad, vaid neil on lisaks mingi asi ajada. “Üks sihtidest, mille poole liikuda, on see, et näitlejad mängiksid nii jõuliselt, et saaks öelda: NO99-s mängitaksegi nii, need vennad oskavad ja suudavad nii mängida. Ja see oleks tunnustus,” ütleb Tiit.
Need vennad suudavad
Veel poolteist aastat tagasi uitas ta mööda tühje teatrikoridore ning rääkis endale ja teistele, et teater saab teatriks alles siis, kui siia tulevad näitlejad. “Ärge mõistke valesti, ka tehniline personal on uskumatult oluline. Meil on näiteks tööl mees, kes ehitab praegu sakslastele ülikeerulist lava ning küsib siis aeg-ajalt, millal “Neli tankisti ja koer” esietendub – tahaks juba tanki ehitada. Aga ilma näitlejateta lihtsalt pole teatrit.”
Äsjasel teatriauhindade jagamisel pälvis meespeaosa preemia Rein Oja kahe rolli eest Tiidu ja Ene-Liisi lavastustes. Nominentide seas olid veel Tambet Tuisk ja Tarvo Sõmer, samuti töö eest NO99-s. “Mulle meeldib, kui inimesed tahavad teha,” ütleb Rein Oja, “ja kui see paistab välja.”
“Praegu tundub mulle, et teater liigub õiges suunas,” ütleb Tiit. “Aga ta liigub korraga kahes suunas. Ühelt poolt moodustub trupp, teater muutub järjest teatrimaks. Aga mida rohkem muutub, seda raskem on teatrit õigel kursil hoida. Kui sul oleks tühi tuba, oleks väga lihtne rääkida õigest kursist, aga niipea kui sul on kümme näitlejat ...”
Tööjaotus puudub
Allergilise järjekindlusega on uuritud Tiidu ja Ene-Liisi loomingulist tööjaotust. Küsimus tundub nende jaoks kunstlik ja kõrvaline. “Kõik on omavahel niivõrd põimunud. Kujundusega tegelen rohkem muidugi mina, aga ilma Tiiduta oleks see võimatu.
Lavastamise puhul kehtib jällegi ilmselt vastupidine. Ideid pritsivad mõlemad. Võib-olla on kujunenud nii, et tekstidega tegelen veidi rohkem mina, näitlejatega jällegi Tiit. Ent ikkagi: kõik on nii läbisegi, lavastus on üks tervik ja sellest ei saa osi lahutada – me kirjutame mõlemad alla kõigele, mis laval toimub,” selgitab Ene-Liis.
Mõlemad käivad sageli välisreisidel, eriti Saksamaal, mille teatrit peavad nii Tiit kui ka Ene-Liis kõige intensiivsemaks ja jõulisemaks. Eksootiline köök, eri rahvaste muusika, mitmes lavastuses korduvad viited jaapani kultuurile... Ometi ei kipu kumbki meeleheitlikult Eestist välja, vaid püüavad tegeleda sellega, mis meie ümber.
Tiidu ja Ene-Liisi viimane lavastus on “Nafta!”. See räägib naftaajastu lõppemisest, hoolimatusest teiste suhtes, võlaorjusest – ühesõnaga meie argipäevast. Kriitikas on mitmel korral ette heidetud, et lavastus püüab inimesi õpetada ja ennast tõstetakse publikust kõrgemale.
“Ma ei saa etteheitest aru. Enda arvates räägime me kogu aeg lavalt: meie, eestlased, meie kõik. Mina olen samasugune nagu teised. Selles ongi küsimus – me tahame kõik õnnelikud olla, aga kuidas olla õnnelik nii, et keegi teine või me ise selle tõttu ei kannataks?” küsib Tiit. “Olen vahel ka niiviisi mõelnud, et asjad, mis mulle kooliajal meeldisid, praegu enam ilmselt ei meeldi, aga 60–70 protsenti heast teatrist ongi vist ajastukeskne. Kui ma mõtlen lavastustele, mis mind kuidagi jahmatanud on, meenuvad mulle näiteks Pedajase “Punjaba potitehas” (käisin seda neli korda vaatamas) ja Nüganeni “Pianoola” (käisin kolmandat etendust vaatamas, mul oli hing kinni ja suu lahti), ka Mikiveri asjad.
Näiteks “Kaksteist vihast meest” – ma vaatasin viimast etendust, istusin Vanemuise rõdul, ja terve esimese vaatuse olin pooleldi püsti, vahtisin lavale. Vaheajal istusin natuke ja siis vaatasin ka teise vaatuse niimoodi pooleldi püsti – kohutavalt põnev, nii hästi mängisid. Ja kuidagi tõsine oli ka. Ma mäletan, kuidas Heikki Haravee ütles: “Ta on vana mees, äkki ta tahab lihtsalt tähelepanu?””
Vähemalt lähematel aastatel keskenduvad Tiit ja Ene-Liis NO99 ülesehitamisele. Kuigi ootused on kõrged ja tulemusi nõutakse juba praegu, võtab nende arvates ikkagi veel aega, kuni kõik ludinal jooksma hakkab. “Ma olen sageli mõelnud, kui vähestele läheb üldse korda teater, see, mida me päevast päeva teeme,” ütleb Ene-Liis, aga mitte eriti nukralt. “Aga nii ongi, nii on igal pool, see on väga normaalne. On mõttetu nõuda, et kõik istuksid hommikust õhtuni teatris. Kutsuda tuleb ainult need, kellel on siiras huvi – kellega koos on hea ja tore olla.”
Paatost liiga palju
Kumbki ei taha kaugemaid eesmärke väga täpselt kirjeldada. “Paatost on selle teatri ümber niigi palju tekkinud. Seetõttu ei tahagi sõnastada, kuhu me jõuda tahaksime – see võtaks hoogu maha. Teha lavastusi, mida ise tahaks näha,” ütleb Ene-Liis. Ja Tiit lisab: “On suur vahe, kas sa oled Lavastaja – peast lavastaja, mõistad? Või oled inimene, kes naudib prooviprotsessi ja tunneb proovidest rõõmu. Oled inimene, kes näeb peale teatri veel mingeid võimalusi. Ma ei ole sugugi kindel, et ma 15 aasta pärast veel teatris töötan. Ma ei taha, et see oleks ainuke võimalus minu elus – praegu on teater ja ma teen seda nii hästi, kui vähegi suudan. Aga iiri setter ja mereäärne maja ootavad mind ikkagi.”
“Võib-olla väljendasin ma end enne valesti,” ütleb äkki Ene-Liis. “Tahaksin öelda nii: ma tahan vaadata lavastusi, mis on sisemise veendumusega tehtud. Kui ma uskuma jään, olen vaimustuses.”
Ene-Liis Semper
Sündinud: 4. aprillil 1969.
1995. aastal lõpetas kunstiakadeemia stsenograafia erialal.
Looming: üle 70 lavakujunduse, lisaks arvukalt kostüümikujundusi teatrites üle Eesti. Viimasel kümnendil üks rahvusvaheliselt tuntumaid eesti kunstnikke, kes eelkõige oma videoloominguga on osalenud tervel hulgal näitustel maailmas, sh Veneetsia biennaalil. Mitmete performance’ite autor.
Alates 2005. aastast teatri NO99 peakunstnik.
Tunnustus: pälvinud kolm korda aasta parima lavastuskunstniku tiitli, viimati 2005. aastal loomingu eest teatris NO99, lisaks erinevaid preemiaid kujutava kunsti vallas. Koos Tiit Ojasooga nimetati 2004. aasta parimaks lavastajaks ning DRAAMA festivalil parima lavastuse autoriks ning parimaks lavastajaks (“Julia” eest).
Tiit Ojasoo
Sündinud: 28. augustil 1977.
2000. aastal lõpetas lavakunstikooli 19. lennu.
Töötanud Draamateatri lavastajana.
2004. aasta kevadel valiti Vanalinnastuudio direktoriks.
Alates 2005. aastast teatri NO99 kunstiline juht ja direktor.
Looming: lavastanud ligi paarkümmend lavastust Endlas, Vanemuises, Von Krahlis, Draamateatris ja NO99-s. Lisaks draamalavastustele on lavastanud muusikale (“”Verevennad” ja “Evita” Vanemuises).
Tunnustus: valiti koos Ene-Liis Semperiga 2004. aasta parimaks lavastajaks, DRAAMA festivalil parimaks lavastajaks ning parima lavastuse autoriks (“Julia” eest). 2006. aastal pälvis Ants Lauteri nimelise preemia. “Roberto Zucco” pälvis teise preemia Toruni festivalil.
Uued lavastused
Sebastian Hartmann lavastab “Stalkerit”
Praegu töötab proovisaalis Sebastian Hartmann, kelle lavastuse “Stalker” esietendus on neljapäeval. “Me ei usu siiani, et säärase kaliibriga mees oli nõus meil töötama,” ütleb Ojasoo. “Ent teatrile, eriti Eesti teatrile, on välislavastaja kutsumine eluliselt vajalik. Seda enam, et Hartmann esindab kõike muud kui säärast teatrit, millega meie või ka publik on harjunud. Ei tohi muutuda mugavaks. Eestis on kriitika üha enam muutunud poliitiliseks, kiidetakse ja laidetakse mittekunstilistel põhjustel.”
“Kuningas Ubu” Haapsalu lennuväljal
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi järgmine koostöö on “Kuningas Ubu”. Esietendus toimub 5. juulil Haapsalu vana lennuvälja angaarides. Alfred Jarry legendaarse näidendi esmalavastuse peaosas on Tõnis Mägi, teistes osades Maarika Vaarik ning NO99 trupp. Muusikalise kujunduse teevad Mägi ja Chalice. “Teema on “Kuningas Ubus” muidugi üks – võim. Ent see hargneb niivõrd kummalisel, lõbusal ja sõgedal moel, et seda polegi vist võimalik ammendavalt lavastada. Ent me püüame,” ütleb Ojasoo.
