Sestap on loomulik, et suuremad kohalikud kontserdikorraldajad juba nüüd oma suveplaanidelt saladuskatet kergitavad.

EESTIU POLE KOLGAS. Jüri Makarov näitab 14. juunil Tallinnas Vabaduse väljakul Stingi ja vennad Rebased lennutavad 22. juuli õhtupoolikuks Eestisse Elton Johni. Veel hiljutised õudusjutud Eestist kui suuremat sorti tähtede turneegraafikust välja jäävast kolkast on osutunud õnneks jamaks ning headele uudistele lisandus mõne aja eest teade Saku Suurhalli ja Soome suurima kontsertfirma Welldone OY vahel sõlmitud leppest. Siinses kohati umbseks muutunud toas peaks see korraliku tuuletõmbuse tekitama.

Kui Makarovi üritus näib praegu küll täiesti riskivaba ja Stingi kontserdi väljamüümisega suuri probleeme tekkida ei tohiks, siis vennad Rebased on endale märksa keerulisema ülesande püstitanud. Kuuldavasti esineb Elton Tallinnas ihuüksi klaveri saatel ja ilma igasuguse saatebändita. Toimuks tema ilmselgelt mõnevõrra intiimsemat atmosfääri eeldav kontsert näiteks Sakala keskuses või Estonia kontserdisaalis, siis poleks järgmise aasta tippsündmuse nimetamine ilmselt kuigi keeruline. Kuid 40 000-pealist rahvamassi hiirvaikselt lauluväljakul paaritunnist klaverimuusika kontserti kuulamas ette kujutada on küllalt keeruline. Eriti veel pretsedenditult kõrgete piletihindadega. Aga see selleks. Rebased on nutikad sellid ja küllap nad teavad, mida teevad. Matemaatikast palju põnevam on väljakuulutatud esinejate põhjal üldisemat pilti kokku panna.

JÄLLE PEAB ROSKILDELE PILETID VÕTMA. Popmuusika võlu seisneb lisaks puht kunstilistele kategooriatele võimes nüüd ja praegu levivaid ideid eksponeerida. Tahtmata kuidagi Stingi või Johni showde vajalikkust kahtluse alla seada, tuleb tõdeda, et nende viimastega on mõlemal mehel praegu siiski suhteliselt vähe pistmist. Asi pole nende müüdud plaatide arvus või rahas, mida kummagi härra esinemise eest välja tuleb laduda. Asi pole kaugeltki pelgalt heas muusikas, mida mõlemad kahtluseta teevad. Asi on hoopis muus.

Maailm areneb tohutu kiirusega ja omas enesekesksuses ei suuda me seda tihti märgata. See oli vist John Cale, kes rääkis inimeste hirmust uute ideede ees, kui temas just need vanad ebamugavust tekitavad. Olgu peale, homsesse päeva astumine tekitab muidugi paanikahäireid. Aga kuidas oleks tänasega? Kuidas oleks Moby, Eminemi või kasvõi Limp Bizkitiga? Kuidas oleks millegi sellisega, mille keskel viibides illusioon just hetkel sündiva ime tunnistamisest võiks tekkida? Kuidas oleks kire, raevu, viha või ennastohverdava andumisega? Kuidas oleks üheainsagi emotsiooniga?

Vanemad ja “majanduslikult kindlustatud” eestlased võivad olla rahulikud. Suvel on kaks väga korralikku üritust tulekul. Muretsema ei pea ka lapsed, sest küllap mõni lokaalne suvetuurike ikka tuleb. Ülejäänud seltskond peab aga taas ajutise emigratsiooni peale mõtlema ning Roskilde või Provinssirocki pileteid broneerima asuma.

Meil oli ka kunagi üks rockfestival, kuhu sattus pööraselt põnevaid esinejaid. Mäletate? Jüri, kuidas oleks Rock Summeri taasalustamisega?