Afganistani-film räägib tabust ilustamata

 (2)
Afganistani-film räägib tabust ilustamata
Kaader Filmist

Afganistani sõda elab Eestis salajase veritseva vähkkasvajana, mida ei taheta diagnoosida.
Kunstitandril alanud Afganistani-arutelu on alles algus. See valus ja seni peidetud nähtus ei saa peitu jäädagi.

Selles veenavad nii Merle Karusoo “Misjonärid” Rakvere teatris kui ka uus dokumentaalfilm “Afganistani armid”.

Pealkirjas hea kujundina toimiv arm on samas mõnes mõttes eksitav. Armistunud kude ei tunne ju valu. Kuid Afganistani sõja kogemus jääb seal-käinuid painama ilmselt elu lõpuni. Nii elab Afganistani kogemus Eestis pigem veritseva vähkkasvajana, mida väliselt näha ei ole. Ja mida ei taheta diagnoosida.

Filmil on kuratlikult hea idee. Kaks Afganistani sõja veterani naasevad nooruse sõjatandrile ja leiavad nii leppimise endas. Vähemalt mingil määral. “Ma olen endaga rahu teinud,” ütleb skulptorina tuntud Seaküla Simson oma teise Afganistani-retke lõppedes. “Nüüd on lõpetatud,” leiab teine tegelane, Kesk-Eestis põldu pidav Leino, kes kaotas Afganistanis miini otsa mõlemad jalad. Valusat teemat käsitlevas filmis on helge mõte, mis peitub selle tegemise viisis. Kahe mehe viimine tagasi kunagisse põrgusse mõjub kas või osalisegi psühholoogilise rehabilitatsioonina, millest nemad, nagu paljud teisedki, õigel ajal ilma jäid.

Filmis on hetki, mil dramatism täie jõuga ekraanile lahvatab. Pinget on täis kaadrid, kus Leino käib Afganistani sõiduks uusi, moodsaid proteese proovimas.

Teine valus koht on seotud Simsoni ütlemisega. Simson meenutab seina äärde pandud muhamedi usku relvakandjaid, keda kui “Afganistani revolutsiooni vaenlasi” maha lasti. Pärast hukkamist olevat sõdurid vaikselt minema hiilinud, sest ei viitsinud mahalastuid matta, ja nii jäänud see päevniku kohustuseks.

Aegumatute sõjakuritegudena kvalifitseeritavad teod kerkivad üles ka Merle Karusoo “Misjonärides”. Kuid teatrietenduses on see “kunst”, mis läbi näitleja loomingu vaataja ette jõuab. Dokumentaalfilmis on dilemma emotsionaalselt mõjusam. Küsimus on õiguslik – “Afganistani armides” väljaöeldu on võrdne tunnistusega. Filmi sõnum ja püstitatud küsimused väljuvad selle moraali piiridest, milles toimib kunstiteos.

Kui võrrelda dokumentaalfilmi “Afganistani armid” teatrilavastusega “Misjonärid”, siis viimases on väga tugev Merle Karusoo autoripositsioon. Dokumentaalfilmis see peaaegu puudub. Aga ehedad Afganistani-mehed on ise kujundina ülitugevad. Äkki ongi nende hukka- või õigeksmõistmine liiast. Kas vaatajagi seda teha söandab?

Filmitegijad püüavad pilti siiski tasakaalustada: Simsoni Kabuli varemete vahel pillutud poliitilisi ebakorrektsusi on pehmendatud Eesti põhjarannikul elava mehe koduse lüürilise poole näitamisega.

Väljakutse ühiskonnale

Filmil on oma kummaline rütm. Peategelaste jutul on pikad katteplaanid varemete ja mägise kivikõrbega endiselt sõjatandrilt. Selline pildivalik võis ju tekkida tehnilistest vajadustest, kuid välja kukub pildiline tervik, mis loob filmile atmosfääri.

Ühte põlvkonda puudutav, sügavale mälestustesse peidetud Afganistani sõda on nüüd tänu kahele teosele kui lõhutud tabu. See on väljakutse ühiskonnale.

“Afganistani armidel” on hea väljavaade jõuda välismaistele festivalidele. Film ei pruugi auhindu võita, kuid seal on jäädvustatud olulised mälestused.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare