2010 käisite samas riigis tegemas filmi „Charikari tüdrukud”. Kuidas õhkkond selle ajaga võrreldes muutunud oli?

Sisetunne ütleb, et ärevamaks ja keerulisemaks. Juba 2010. a, kui ma käisin koolitüdrukutega kodudes, ütlesid paljud emad, et nad kardavad Talibani tagasitulekut. Muide, oli inimesi, kes ütlesid, et ma ei pääse iialgi afgaani naistega kohtuma. Aga enamasti kohtusingi emadega, isasid lihtsalt ei olnud, need olid hukka saanud. Välja arvatud paar isa, kellest üks oli füüsiliselt ja teine vaimselt sandistatud.