Age Oks ja Toomas Edur paras paar laval ja elus
Age Oks ja Toomas Edur, kes täiendavad teineteist ideaalselt nii elus kui ka laval, olid pea 20 aastat Inglismaa esiballetipaar. Kui Age juba kaks aastat tagasi otsustas, et balletikingad tuleb veel tipus olles varna riputada, saabus tema unistuste roll. Nende kodu, Inglise rahvusliku balleti kunstiline juht naljatles, et „Manon” võeti lavastada just selleks, et Aget veel aastakese enda juures hoida.
— Millised on need rollid, mille pärast sa veel oleksid olnud nõus jääma?
— Age: Tegelikult muidugi isiklikult minu pärast „Manoni” ei korraldatud, niimoodi lihtsalt kukkus välja. (Naerab.) Aga arvan, et ükski roll mind niimoodi enam ei hoiaks. On küll asju, mis on jäänud tantsimata, kuigi oleksin tahtnud. Minu unistuste lavastused on alati olnud „Manon” ja „Jevgeni Onegin” (John) Cranko lavastuses. Tantsisime viimati nimetatus küll teisi osi, aga mitte Tatjanat ja Oneginit. See oleks meeldinud, aga noh, hea, et „Manongi” tuli.
— Mõni Briti kriitik ütles, et on hästi kahju, et sa ära lähed ja sinu Manon ei saa võimalust küpseda. Mis sa ise arvad?
— Age: See on lihtsalt inimese arvamus. Muidugi, kui inimene tantsib aastaid ühte rolli, siis mingi aja pärast kujuneb see natuke teistsuguseks. Arvan, et seda on raske niimoodi analüüsida.
— Toomas: „Manon” on väga keeruline lavastus. Seal peab näitlema ja meie teeme seda päris naturaalselt. Aga paljudele meeldib, kui näideldakse natuke üle. Arvamusi on alati erinevaid, osale kriitikutele meeldib ülepakkumine, meile see ei sobi. Ja siis hakatakse võrdlema, kas mina olin parem või Age.
— Kuidas suhtute, kui teid võetakse paarist lahti ja hakatakse rääkima, kuidas üks tantsis paremini kui teine?
— Toomas: Kriitikutele lihtsalt meeldib võrrelda.
— Age: See on küllaltki tavaline, et on mingis mõttes kategooriad ja naistantsijaid hinnatakse naiste kategoorias ja mehi meeste kategoorias. See ei muuda asja, see on tavaline. Aga kui meid omavahel võrreldakse, kumb on parem ja kumb halvem, siis, noh… seda ei saa ära hoida, see on ühe inimese arvamus.
— Toomas: Mõni kriitik saab asjast aru, isegi kui ei ole positiivselt kirjutatud. Aga mõni lihtsalt norib. Kuid meist on väga harva midagi halba kirjutatud.
— Age, oled kunagi tunnistanud, et sinu arvates on Toomas parem tantsija kui sina ning sina oled teda nagu tagasi hoidnud. Kas lootsid, et nüüd kui sina lõpetad, saab Toomas veel tähelennu teha?
— Age: Kui läksime Inglismaale, siis oli Toomas minust kindlasti samm eespool – nii häid noori meestantsijad oli vähem, teda märgati rohkem meestantsijate seas just valmistantsijana. Mina olin küllaltki roheline ja mitte valmis küpsenud baleriini staatuseks. Mul võttis see paar aastat aega, Toomas valmis varem. Nüüd olen ehk järele jõudnud. Aga nüüd on vist juba natuke hilja Toomasel karjääri teha, karjäär on põhimõtteliselt tehtud. Kindlasti saaks minna edasi ja midagi teha, aga balletitantsija jaoks on see vanus, 40, ikka selline arv, et selle aja peale peab kõik tehtud olema.
— Age, oled ka mitu korda tuletanud meelde oma õpetaja Tiiu Randviiru sõnu, et lõpetada tuleb siis, kui ollakse tipus. Kuidas sa selle hetke ära tundsid, et nüüd on see tipp, kus lahkuda?
— Age: Enda suhtes ollakse ikka kriitiline, aga olen lihtsalt viimased aastad rohkem nautinud seda, mida ma teen. Tunnen, et ma ei võta enam nii südamesse, ma naudin, mida tantsin. Kui olin noorem, siis pürgisin rohkem saavutuste poole ja panin endale rohkem pingeid peale, et kuidas pean midagi saavutama. Nüüd, aastate ja kogemustega, oskan rohkem endasse uskuda. Minu arvates oleks kohutav, kui keegi ütleks, et ma tantsisin varem paremini kui nüüd või juba on näha, et ei peaks neid asju enam tantsima. Ma ei tahaks sellist kriitikat.
— Mis sa arvad, kas Tiiu Randviir praegu vaikselt süümepiinu ka tunneb, et sa lõpetasid?
— Age: Ma ei usu… ma ei tea. (Muigab.)
— Nüüd valiti Toomas järgmiseks Estonia balletijuhiks. Sellise koha peal olevad kunstiinimesed räägivad alati, kuidas nad tahaksid ka ise kunsti teha, aga kogu administratiivse töö kõrvalt pole aega. Mis on sinu lootused, Toomas?
— Toomas: Seda on raske öelda, pean vaatama. Tahaksin Estonia balletti üles ehitada ja pühendada ennast trupile, südamest.
— Age: Arvan, et oleme üldiselt näinud palju eri variante, kuidas selline töö käib, ja näinud, et kunstilise juhi koha pealt on ikkagi väga tähtis teha kunsti ka. See paberimajandus jääb rohkem kellegi teise teha.
— Mida hakkab Age Estonia uue balletijuhi tiimis tegema?
— Age: Oleme lihtsalt harjunud koos tööd tegema, hakkan vist siis alluma (naeravad), mida ma ei ole harjunud tegema. Muidugi pühendan ennast ka repetiitori tööle, mida olen ka alati tahtnud teha. Sellest saab kindlasti mu töö põhiosa.
— Toomas: Mina teen õiged otsused ja siis, kui midagi valesti läheb, siis on Age süüdi.
— Age: (Naerab.) Jah, siis saab minu peale panna vastutuse. Aga jah, ma arvan, et alustame koos ja siis vaatame edasi, kuidas asjad lähevad.
— Toomas: Eks ma tahan samamoodi, et minu kohalolek oleks saalis tunda, et ma hoolitsen tantsijate eest ja jälgin nende arengut. See on kõige tähtsam.
— Age: Ja jagada oma kogemusi, tuua tantsijateni seda, mida peame tähtsaks.
— Olete tantsijatega juba kohtumas ka käinud. Kuidas vastuvõtt oli?
— Toomas: Tundus väga soe.
— Age: Käisin nendega rääkimas. Minu arust on väga oluline, et saaks suhelda. Kui suhted on korras, siis on võimalik lahendada kõiki probleeme. Aga meil võtab muidugi veel aega, et kogu truppi tundma õppida. Eks sügisel näe, tasa ja targu, nagu öeldakse.
— Kas seni olete veel Inglismaal?
— Age: Meil on Inglismaal veel väga palju asju lõpetada. Toomas muidugi kandideeris siia lootusega, et nii võiks minna, nagu ka läks, aga see oli ju ikkagi 50:50 võimalus. Arvestasime ka seda, et tööd ei pruugi tulla ega pannud sellele kindlaid lootusi ega teinud kindlaid plaane. Meil on enda tantsud veel lõpetamata, tööd on kuni juuni lõpuni.
— Kui Toomast ei oleks Estoniasse valitud…?
— Toomas: Saime Inglismaal palju pakkumisi, Agele pakuti õpetamiskohti ja mina oleksin ka õpetanud ja natuke veel tantsinud. Olid igasugused plaanid, et mis saab, juhul kui ma ei saa balletijuhiks.
— Age: See on meie jaoks päris korralik samm, oleme 19 aastat ju Eestist eemal elanud. See on meile igat moodi suur muudatus. See, et lõpetame tantsimise, on juba iseenesest suur asi, ja siis veel maa vahetamine. Kõik võtab aega ja sisseelamist. Aga oleme küllaltki positiivsel lainel. See on hea muutus meie jaoks, on ju?
— Toomas: (Naerab.) Jah.
— Age: Ma loodan vähemalt, praegu veel arvan nii.
— Teie jaoks avas läbimurde ukse Jackson, Mississippi tantsuvõistlus USA-s, kuhu te pidite minema salaja Soome kaudu. Seal saitegi kutse Inglismaale ja lahkusite kodumaalt. Nüüd olete Eestis tagasi ja nii palju on muutunud. Kui tihe oli teie side Eestiga vahepeal?
— Age: Oleme kogu aeg jälginud seda muutust. Esimesed aastad, kui sinna läksime, oli veel mõnda aega Nõukogude Liit, ja seda, kuidas Eesti hakkas vaikselt muutuma, oli meil kõrvalt päris põnev vaadata.
— Toomas: Alguses oli raskem siia tulla, aga siis hakkasime iga aasta kuuks ajaks suvepuhkusel käima. Augusti lõpust, mis on tegelikult juba sügis, aga see oli meie teatrikompaniile ainuke puhkuseaeg.
— Teie Eestisse tagasitulekut tervitati suure rõõmuga. Kuidas teid Inglismaal vastu võeti ja kuidas seal sisse elasite?
— Toomas: Balletimaailm võttis meid väga soojalt vastu, ka balletipublik.
— Age: Uus keskkond oli muidugi väga suur šokk. Tulla Nõukogude Liidust kapitalismi ja Londonisse, sellisesse imelisse linna – see oli tõeliselt suur muudatus. Meile tundus London nagu üks suur loss.
— Toomas: Kõik majad olid nii uhked.
— Age: Jah. Ja ajalugu oli väga tunda. Meile kohe meeldis seal olla ja ka inimesed olid väga sõbralikud meie vastu.
— Toomas: Kohtusime väga tähtsate inimestega ja enamik olid nagu tavalised inimesed, nende pealt võis õppida, kuidas tähtsad inimesed ei pea tingimata väga tähtsana käituma.
— Kohtusite balletikoolis kõigest kümneaastastena, tantsisite esimest korda koos kolm aastat hiljem ja panite aluse enam kui 20 aastat kestnud partnerlusele balletikooli lõpuetendusel. Rääkige oma partnerlusest.
— Age: Tõsises mõttes oli kõige algus „Coppélia” etendus, Enn Suve lavastus balletikooli lõpus. Meid pandi balletikoolis kokku muidugi sel põhjusel, et olime enam-vähem samal tasemel ja sobisime füüsiliselt kokku, mis on balletipaarile väga tähtis – et naine ei oleks pikem, paksem või lühem kui mees, ehk siis sobisime proportsioonilt hästi. Siis algas koostöö, sobisime, ja jäimegi kokku. Võib-olla ei olnud ka suurt valikut meie vanuses ja meie tasemel.
Kui Inglismaale läksime, siis tantsisime alguses ka hästi palju eraldi. Seal sai palju võideldud selle eest, et meie partnerlus alles jääks. Paljud läänes ei saanud alguses väga hästi aru, miks peame just paarina tantsima.
— Toomas: Neile ei meeldinud alati, et elame ja tantsime koos, direktorid nagu kartsid midagi. Kõik direktorid, kes tulid ja tahtsid meid eraldi tantsima panna, said lõppude lõpuks aru, et oleme koos kõige paremad. Meil on sama kool ja me sobime hästi.
— Age: See on võib-olla ka unikaalne, kuna väga palju selliseid paare pole. Võib-olla vene balletis oli see tavalisem ja hinnatud, aga läänes selliseid koos elavaid tantsijaid oli väga vähe, enne meid oli Inglismaal vist ainult kaks püsivat partnerit. Oleme poolehoiu võitnud, aga tahaksime, et oleks veel selliseid paare, mitte tingimata ka elus, vaid just tantsus. See on hoopis teine kvaliteet, võrreldes sellega, kui lihtsalt kaks head tantsijat pannakse kokku ja tegelikult neil suhet ja keemiat omavahel pole.
— Teie puhul on palju esile tõstetud usaldust ja teineteise tundmist. Kas ise ka tunnete, et tõsted ja hüpped tulevad kergemini?
— Age: Me enam lihtsalt ei mõtle selle peale. Kui tantsida kellegi teisega, siis saab aru, kui palju me teineteist usaldame ja kui palju me tunnetame ilma selleta, et peaks midagi seletama. See on juba nii automaatselt kehas.
— Kas teistega tantsimises on ka plusse?
— Toomas: Kindlasti, sellest õpib mõningaid asju. Üks asi on see, et siis oskad hinnata seda, mis sul on, hinnata teineteist. Vahest ikka kakleme ja mõtleme, et see on halb ja too on halb, aga siis teeme kellegi teisega ja saame aru, et ei olnud ju üldse nii halb.
— Kas tundsite Inglismaal, et teie kui idaeurooplaste kohta käivad mingid stereotüübid?
— Toomas: Ei tundnud, läksime sinna tööle ja tegime oma tööd korralikult. Nemad ootasid ainult kvaliteeti. Kui andis tunda meie vene kool, tuli meile natuke õpetada inglise stiili, mõned asjad ära puhastada ja teha asju täpsemaks.
— Mis on vene kooli ja inglise stiili vahe?
— Toomas: Inglise stiil on väga puhas.
— Age. See on nagu korrektsem. Kui vene tants on laiem ja grandioossem, siis inglise stiil on väga kiire, puhas ja mitte üle paisutatud.
— Toomas: Vahest ehk liiga tagasihoidlik. Püüdsime leida oma nišši nende kahe vahel: ei paku üle, aga pole ka tagasihoidlik.
— Seega arendasite oma käekirja?
— Age: Jah, vist tõesti.
— Toomas: Ei ole ülepakkuv, vaid loomulikum väljapeetus. Aga see on meie stiil, mis ei tähenda, et meile ei meeldiks, kui teised muud moodi teevad.
— Te ei olnud vahepeal väga rahul Inglise rahvusliku balleti repertuaariga. Milline on hea balletiteatri repertuaar?
— Toomas: Mitte ainult repertuaar. Pead ka sobima direktoriga. Meile ei istunud see koht. Direktor oli noor, meie tahtsime reisida ja teha tööd mujal, aga ei lubatud.
— Age: Ideaalne repertuaar on ikka see, et tantsija saaks tantsida tehnilisi asju ja taset hoida, aga samal ajal teha ka midagi hingele. Vaja on vaheldust, et oleks looming. Kui loomingut ei tule, siis muutub tantsimine rutiiniks ja igavaks. Aga kõigile vaheldust luua on direktoril muidugi väga raske (mis ootab ka Toomast ees), sest tantsijad on eri kategooriates. Noorele tantsijale on rutiin võib-olla väga hea, sest see kasvatab ja distsiplineerib teda. Vanem baleriin on seda juba sada aastat tantsinud ja tahaks midagi muud. Mõni aasta või hooaeg sobib ühele põlvkonnale paremini kui teisele.
— Millest teie tantsides puudust tundsite?
— Age: Meil oligi see, et pärast kuut aastat hakkas kõik korduma, midagi uut ei tulnud.
— Ja siis te läksite Birminghami kuninglikku balletti. Aga see ei läinud teil vist ka väga hästi?
— Age: Seal oli üks lavastus, mida tahtsime väga tantsida – George Balanchine’i „Teema ja variatsioonid”, mis on puhas klassikaline tants, aga väga ilus, ja mille tantsimisest olime alati unistanud. Kahjuks, kui me sinna jõudsime, siis võeti see millegipärast repertuaarist maha, nii et me ei jõudnudki seda tantsida. Ja minul oli väga halb aasta, kuna sain ainult mõne kuu tantsida ja siis tuli püsiv trauma – jalaluu mõra – tagasi ning tollel korral öeldi mulle, et pean pool aastat puhkama.
See oli minu jaoks depressiooniaeg. Samal aastal murdis ka Toomas jala. Tantsija elu on pidev võitlus, üks päev on hästi ja teine päev libised ja kukud ja ongi kõik. Kõik ripub nii peenikese niidi otsas.
— Tavaline inimene vist ei kujuta ette, milline on üks balletiartisti päev. Saate te seda kirjeldada natuke?
— Age: Treening on nagu hommikusöök. Igal hommikul on poolteist tundi trenni, enne seda peab väga kergelt sööma, muidu ei jaksa teha.
— Toomas: Etenduse päeval ei söö me pärast kella ühte või kahte päeval, muidu on laval raske olla.
— Age: Etenduse päev venib üldse väga pikaks, viiest kuni poole üheteistkümneni on muudkui üks pingutus.
— Toomas: See ei ole niimoodi, et astud otse lavale. Juba enne õhtut hakkab keha end ette valmistama, kui sa ärkad ja tead, et õhtul on etendus, siis tekib nagu adrenaliin, mis õhtu lähenedes aina kasvab. Etendusejärgsel päeval olen ma alles umbes kella neljaks päeval uuesti energiline. Meil on ka selliseid aegu olnud, kui nädal aega iga õhtu on etendus. Kui see lõpuks läbi saab, siis oled täielik zombie. Aga inimene on ka selleks võimeline. Inimene on harjunud mugavusega, aga tantsumaailmas on harjutud hambad ristis pingutama.
— Age: Mis selle raskeks teeb, ongi see, et ei ole pidevat rutiini. Mõni päev töötad hommikul, teine päev õhtul, siis lendad, siis on ajavahe – see pidev ebastabiilsus on kehale raske. Pead kogu aeg midagi ohverdama selle nimel, et saaksid neid tunde teha. Kuidas sööd, kuidas magad, kuhu lähed, et sa ei kõnni liiga palju, pidevalt hoiad end selle nimel, mida teed.
— Toomas: Aga sa harjud ära ja naudid füüsilist vormi. See annab jõudu ka – kui arvad, et sa ei suuda, aga siiski suudad, teeb see tugevamaks. Enese tagant lükkamine viib inimesi ja ühiskonda edasi.
— Age: Et olla heas füüsilises vormis, pead end hästi tundma. Aga kui oled haige või ei tunne end muud moodi hästi, siis mõnel teisel erialal ei ole see võib-olla nii hull, aga minna tantsima „Luikede järve” tuhande inimese ees ja olla oma parimas säras…
— Toomas: Kui Age sai laval luumõra, siis ta ikka tantsis vaatuse lõpuni. Ta ei saa ju pikali visata, nagu jalgpallurid, kellele joostakse kanderaamiga väljakule järele. Ikka peab edasi tantsima.
— Age: Jah, Toomas tõstis mind õhku, ma ütlesin, et ära maha pane. (Naerab.)
— Kas see on ainuke kord, kui oled rikkunud oma reeglit, et laval teineteisele midagi ei ütle?
— Age: Ei ole vist ainuke kord. (Naerab.)
— Te saite Jacksoni konkursil teisigi häid pakkumisi. Näiteks milliseid? Kuhu teie töö teid viia oleks võinud?
— Koos: Berliin, Šveits, Ameerika, Inglismaa.
— Kas võite tagasi vaadates öelda, et tegite õige valiku?
— Age: Ma arvan küll.
— Toomas: Meil vedas ka. Sa pead meeldima direktorile, olema terve, sul peab olema hea repertuaar. On palju asju, millest oleneb tantsija edukus. Meil on selles suhtes vedanud, oleme saatusele tänulikud.
— Üks hetk hakkasitegi vabakutseliste tööd tegema. Mis on olnud põnevamad kohad, kuhu teid on esinema kutsutud?
— Toomas: Üks kõige vahvam koht, kus käisime, oli Kaplinnas. See oli päris vaene koht ja vaene teater, aga meile meeldis seal käia. Meie eest hoolitseti hästi ja lavastused olid päris huvitavad. Võib-olla saame neid lavastusi ka siin kasutada. Maailmas on selliseid kohti, millest me ei tea, väikesed kohad, aga uskumatud asjad. Sellepärast ma räägingi, et ka Eestis võib suuri asju teha.
— Olete esinenud ka suurel Wembley staadionil, printsess Diana mälestuskontserdil, tulevane kuningas kõvasti aplodeerimas. Kuidas see oli?
— Age: See oli eriline muidugi.
— Toomas: Fantastiline.
— Age: Võib-olla mõni kunstiinimene mõtleb, et mis asja, Wembley staadion.
— Toomas: Aga ballett nii suurele rahvamassile – 500 miljonit inimest üle maailma vaatas seda otseülekannet. See oli balletile ilmselt tõesti rekord. See, et kõigile meeldis, oli veel boonus.
— Age: Iseenesest oli nii ebatavaline sellisel areenil balletti teha ja sellises programmis, see oli küllaltki kohutav idee alguses. Keegi ei osanud öelda, kuidas see tükk sinna üldse sobib. Programm oli tohutult pikk.
— Toomas: Ning eelmine päev oli vihma sadanud ja lavaplaadid olid osast kohtadest paisunud ja vahed tekkinud. Oleks mitu korda ninuli käinud.
— Age: See üritus oli selles mõttes alguses hirmuäratav. Meil ei olnud lava taga kuskil õieti sooja teha, ootasime mingi bändi taga.
— Toomas: See oli Nelly Furtado.
— Age: Aga kokkuvõttes oli lihtsalt nii super ja meeldiv elamus, rahvas reageeris niimoodi, et kõik tõusid püsti ja karjusid.
— Toomas: Kõik ütlesid, et kõige popimad seal olidki Andrew Lloyd Webber ja ballett. See oli eriline. Ja siis, aasta pärast astusime kuninganna ette.
— Age: Inglismaal on korra aastas kuninglik Royal Variety Show. See on suur au, et sinna üldse saada. See oli ka eriline sündmus meie elus. Aga seal oli jälle kohutav lava, libe nagu jää.
— Toomas: Kõigepealt laulis James Blunt, siis oli üks koomik ja siis meie „Pähklipureja”. (Muigab.)
— Age, oled ka seda öelnud, et lõpetad, sest tahaksid elada natuke normaalse inimese elu. Milline on teie ettekujutustes normaalse inimese elu?
— Age: Oleksin tahtnud seda elu elada, aga nüüd…
— Toomas: … nüüd läheb võib-olla veel raskemaks. Peab hoolitsema päris mitmete inimeste eest.
— Age: Aga enda jaoks ma olen ihaldanud seda puhkust keha jaoks juba pikemat aega. Tõesti, tunnen, et mu keha on nii kulunud ja väsinud. Et igapäevatöö muutub nii raskeks, tuleb läbi valude.
Ma ei taha enam niimoodi piinelda. Seda loodan küll, et enesetunne muutub paremaks, kui ei pea enam niimoodi füüsiliselt pingutama.
— Ja siis tekib igatsus…
— Age: Kindlasti.
— Toomas: Ja nostalgia.
— Age: Kõik, kes on tantsimise maha jätnud, räägivad, et kogu vereringe ja organism on treeninguga nii harjunud, et hakkad end pärast täiesti teisena tundma. Usun seda ka. Puhkusel on samamoodi – alguses on väga hea, aga pärast hakkad ikka trenni tegema.
— Olete lapsest saadik balletidistsipliinil olnud, üle 20 aasta karjääri teinud. Kas te üldse kujutate ette, milline on tavaline elu, olete seda kunagi näinud?
— Age: Näinud oleme, aga arvan, et ette ei kujuta nii kaua, kui ise ei koge. Me ei oska praegu isegi öelda, mida tundma hakkame.
— Kas koostate nimekirja asjadest, mida olete tükk aega tahtnud teha, aga seni ei ole tohtinud?
— Age: Mh-mh, täpselt. Nagu suusatamine, ratsutamine, uisutamine, mida me pole aastaid saanud teha.
(Panete tähele, kõik on sport!)
— Age: Söömine! Ei! (Naerab.) Lihtsalt sellised tavalised asjad, et distsipliinist välja saada.
— Toomas: Isegi kui meil Jaapani ja Uus-Meremaa tantsimiste vahel oli nädal aega puhkust ja me läksime Fidžile, siis ikka iga hommik tegime klassi.
— Age: Jah, trenni, hotellis, mingite käsipuude najal.
— Toomas: Isegi kui tuleme kolmeks-neljaks nädalaks Eestisse, siis ikka viimane kümme päeva teeme trenni. Ja kui lendame kuhugi, siis on tantsuriided alati kaasas. Nüüd, kui hakkame teist tööd tegema, siis enda peale enam nii palju energiat enam ei lähe.
Mida on öelnud Briti balletikriitikud
•• „Nende lavalises koosluses on lausa kõhedaks tegev kvaliteet, nad kuulevad muusikat kui üks inimene, isegi hingavad kui üks.”
•• „Samal ajal kui teised võivad näidelda armumist, saavad Edurist ja Oksast kaksikhinged lihtsalt tantsides.”
•• „Nende hingetuks tegev pas de deux on haruldane näide sellest, kuidas kaks tantsijat on nii ühes taktis, et nad sulavad ühte.”
•• „Nad kuulevad muusikat ühte moodi, nende kehaliikmed langevad paralleele tekitades ning Edur ei tundu mitte Oksa tõstvat, vaid teda lihtsalt oma hingeõhuga üleval hoidvat.”
•• „Iga poos, mille nad võtavad, on ideaalne.”
Kõik algas 30 aastat tagasi
•• Age Oks ja Toomas Edur kohtusid esimest korda Tallinna balletikoolis, kui nad olid 10- ja 11-aastane. Esimest korda tantsisid nad koos balletikooli kolmandas klassis, see oli „Pähklipureja” pas de trois. See oli Toomase jaoks esimene kord, kui ta tüdrukut nii-öelda katsus. Kuna nad erinevate emakeelte tõttu alguses eri klassides käisid, siis sai nende partnerlus alles tõeliselt arenema hakata balletikooli lõpuetenduses „Coppelia”, kui nad olid 16-aastased.
•• Pärast kooli läks Toomas Estoniasse ja Age end Moskvasse Bolšoi kooli täiendama. Toomas kulutas oma esimese aasta palga kaugtelefonikõnedele.
•• Kui Age tagasi tuli ja nad mõlemad Estonias edukalt „Luikede järve” ning „Romeot ja Juliat” tantsisid, soovitati neil osaleda suurel konkursil USA-s Mississippis. Soome sõprade abiga saadi kohale, võideti tihedas konkursis parima paari auhind, otsustati abielluda ja võeti vastu pakkumine liituda Inglise Rahvusliku Balletiga.
