— Oleneb rollist. Viimase, Mary Belli rolli puhul küll, sest seal ei saa muud moodi. Seal ei saa kuidagi võltsida või ainult näitlejatehnikat kasutada. See on nii aus roll, et seal peabki läbi elama. Mul on olnud ka selliseid, kus saab lasta näitlejatehnika pealt.

— Kuidas sa ise eelistad rolle teha? Raskeid või tehnilisi?

— Muidugi on selline roll raske, aga nauditav, ja selliseid ma eelistangi. Näitlejale ongi just sellised rollid olulised. Milleks muidu… Muidu on see lihtsalt töö, et teed ära, aga mis see sulle endale annab? Või siis mis see tükile annab, kui näitleja ise hingega asja juures pole.

— Kas sulle ei tundu, et need rasked rollid kahjustavad sind inimesena, võtavad tüki küljest?

— Need on väsitavad küll. Mul on näiteks pärast „Fanny ja Faggoti” esimest vaatust süda paha, ongi kohe füüsiliselt paha, ilmselt siis pingutusest ja keskendumisest.

Mulle ei ole rohkem sattunud selliseid rolle, mis mind nii väga kurnaks. Küll aga ei karda ma neid. Ilmselt see ongi selline töö, mis kulutab inimest. Aga ma ise valisin selle tee.

— Kas ei tekita see ka teatud soorituse tunnet?

— Absoluutselt. See on hea tunne, kui oled pärast etendust nagu tühjaks pigistatud sidrun. Liblikad kõhus ja siis pinge langus, rahu.

— Olid sa nende tunnetega tuttav ka juba enne kooli?

— Mul ei ole kunagi olnud sellist mõtet peas, et ma tahaks näitlejaks hakata, üldse mitte. Ma läksin pärast keskkooli hoopis psühholoogiat õppima ja tahtsin psühholoogiks saada. Aga siis juhtus see klassikaline lugu, et läksin sõbrannaga lavaka katsetele kaasa...

Küll aga käisin paar aastat Kullos teatritrupis. Seal tegime ühe lavastuse, kus mul oli peaosa, ja kus ma sain maitse suhu – see tunne enne ja pärast etendust. Aga ikkagi ei mõelnud ma siis, et võiks näitlejaks hakata.

Nojah, siis ma läksin sõbrannaga kaasa, sain sisse ja selleks hetkeks oli eufooria juba nii suur, et ma ei saanud ei öelda.

— Kas sõbranna sai sisse?

— Ei saanud.

— „Fanny ja Faggot” on väga põneva taustaga näidend, kui palju eeltööd te rollidega tegite?

— Kui hakkasime proove tegema, siis me ei teadnud, et tegemist on dokumentaalse looga, et Mary Bell ongi olemas ja see on päriselt juhtunud. Üsna proovide alguses Päär (Pärenson – T. L.) juhuslikult guugeldas teda. See, mis me leidsime, oli väga hull. Lugedes neid artikleid… selle pidi lihtsalt ära unustama. Sest mina nimitegelasena ei saanud mõelda motiividele. Mary Belli oli tsiteeritud, kuidas ta ütles kohtule: „Ma tegin seda lihtsalt põnevusest ja tapmise naudingust.” Lavastuses me ei mõtle asjale sedapidi.

Eeltöö oli suur, lugesime läbi väga palju artikleid, arutasime väga-väga palju, enne kui me üldse püsti tõusime ja tegema hakkasime.

See roll on raske, sest ma ei mängi mitte ainult inimest, kes on tapnud kaks inimest, vaid 11-aastast, kes on tapnud kaks last – küsimus ongi, kust tulevad need põhjused ja motiivid.

— Lavastaja Elina Pähklimägi ütles, et tema seisukoht oli kaasa tunda Mary Bellile. Kui sina teada said, mis päriselt juhtus, kas hakkasid Mary Bellile kaasa tundma või just vastupidi?

— See on kahe otsaga asi – kui mina oleksin ema, kelle laps tapeti ära, siis ei ole andestamisest juttugi, sest minu laps on surnud. Aga kõrvaltvaatajale tundub ilmselt õiglane, et kui inimene on karistuse ära kandnud, siis peaks ta saama elada rahulikku ja vaba elu. See on keeruline.

Rollis olles olen ma muidugi Mary teod endale ära õigustanud. Kuigi pärast kõike loetut oli see kõik nii kõhe ja ma ütlesin Elinale (lavastaja – T. L.) ka, et ma olin ikka jõhker.

Aga see kõik tuli ära unustada. Ma juba kahetsesin, et olin kõike seda lugenud. Lõpuks läks kõik ikka rööpasse. Meie lavastus ei keskendu nendele asjadele. 11-aastane laps on juba sotsiaalne inimene. Oleks siis kolmeaastane, kes veel ei saa aru, et tapmine on vale tegu. Kui aga sinu endaga on seda tehtud (Mary Belli ema üritas teda väga väiksena väidetavalt mitu korda tappa – T. L.), siis sa vahest arvadki, et see ei ole vale. Lisaks on juures mängu- ja pärismaailm, mis võivad segamini minna.

Selle lavastuse sünd oli minu jaoks ideaalne kogemus. See materjal on väga hea, ma polegi pärast lavakooli sellise materjaliga kokku puutunud. Ning seltskond on väga loominguline ja mänguline, kellega on väga mõnus, sai palju nalja ja tööd tehtud. Selliseid kogemusi tahaks veel.

— Teie kursus oli vist esimene, kes sai tunda halvenevat majandusolukorda või põlvkondade vahetumise peatumist – paljud teist jäid vabakutseliseks. Sina läksid tööle nukuteatrisse. Miks?

— See oli ainuke teater, kes mulle pakkumise tegi. Ma ei läinud selle pärast, et mulle õudselt meeldib lastega tegeleda. Aga nukuteatris on palju toredaid inimesi, kes teevad oma tööd väga pühendunult.

Ma ei tea, millisesse teatrisse ma sobiksin. Provintsi ma ei tahaks minna, sest ma ei saa provintsieluga hakkama.

Tegelikult meeldiks mulle ilmselt vabakutseline olla, sest siis saaksin endale projekte valida. Aga ma ei saa seda endale lubada. Ühesõnaga, ma veel otsin, ma ei ole veel oma kohta leidnud.

— Kui raha ega muu materiaalne poleks takistus, siis millise teatri sa looksid?

— Olulised ongi vist inimesed, kellega see luua, ja muu ei loe. Peab olema ruum kesklinnas ja need inimesed, kellega väga hea materjali kallal kuskil nokitseda. Ja et oleks usaldust ja ausust, nagu meil „Fanny ja Faggotiga” oli. Kõik muu tuleb ise.

— Tallinna tüdrukuna ei ole sul lugusid, kuidas klassiga Tallinna teatrisse sai sõidetud, aga milline oli su suhe teatriga nooremana?

— Tead, see on nüüd piinlik, aga ma ütlen ikkagi ära, et ma ei mäleta ühtegi korda enne lavakat, et ma oleks teatris käinud. Ilmselt mu ema ikka viis mind lapsena teatrisse, aga ma ei mäleta seda. Ja katsetel ma lihtsalt valetasin, sest küsiti ju lemmiklavastust. Ma ei mäleta, mida ma vastasin, aga ma valetasin.

— Kas nüüd teed puudujäägi tasa?

— Eile käisin just teatris, väga head lavastust nägin – „Hecuba pärast”. Ma käin küll teatris, aga mitte väga palju. Need lavastused proovin ära näha, kus kursusekaaslased mängivad. VAT-teatris olen käinud palju, sest Ago (Soots – T. L.) ja Meelis (Põdersoo – T. L ) on seal, ja nad on nii toredad.

Viimane suur elamus oli „Pea vahetus”. See on minu kõigi aegade lemmiklavastus. Seni oli „Julia”, aga nüüd olen näinud „Pea vahetust”. Korduvalt.

Kes ta on?

Agnes Aaliste

Sündinud 4. märtsil

1985 Tallinnas

•• Lõpetanud Pääsküla gümnaasiumi

•• Õppinud aasta Tartu ülikoolis psühholoogiat

•• Lõpetanud 2008 EMTA lavakunstikooli 23. lennu

•• Alates 2008 näitleja nuku- ja noorsooteatris

Rolle:

•• Maša – A. Tšehhov „Kajakas” (lav I. Normet), 2006

•• Luce – W. Shakespeare „Eksituste komöödia” (lav S. Harper ja E. Nüganen), 2007

•• Eri rollid – J. W. von Goethe „tsuaF” (lav S. Pepeljajev), 2007

•• Vint – M. Kase „Perekond”, 2007

•• Surangama – R. Tagore „Pimeda toa kuningas” (lav J. Tooming), 2008

•• Agaafia – N. Gogol „Naisevõtt” (lav H. Toompere jr), 2008

•• Eri rollid – J. Ibragimov „Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused”, 2008

•• Vaeslaps – S. Maršak „Kaksteist kuud” (lav A. Dvinjaninov), 2008

•• Švohnjov – N. Gogol „Mängurid” (lav J. Ibragimov) 2008

•• Bibbi – J. Tätte „Tere!” (lav A. Kress), 2009

•• Mary Bell – Jack Thorne „Fanny ja Faggot” (lav E. Pähklimägi), 2010