Ago Soots — otsiva vaimuga võrokene

Kuigi tänavu Panso preemia pälvinud Ago Soots hakkas näitlejaametile mõtlema alles keskkooli lõpus, ütleb nõudlik lavastaja ja õppejõud Anne Türnpu, et Ago olekuga on alati kaasnenud mingi seletamatu inimese olemuse tabamine.

Pisikesest Misso maakoolist Võru Kreutzwaldi gümnaasiumisse läinud Ago Soots ei mäleta lapsepõlvest tugevaid seoseid teatriga. Kui, siis teleteatri vaatamist, sealseid kuningalugusid ja Marko Matveret seakarjusena.

“Taago [Tubin] käis koolis rääkimas, et on plaan teha selline stuudio, kus hakatakse tegelema mingi teatrivärgiga, aga et see ei ole ka näitering, vaid just nimelt stuudio, kus tehakse mingeid imelikke harjutusi, etüüde, mänge... ja lõpuks siis tuuakse ka midagi välja, lavale,” meenutab Soots sattumist Võru teatriateljee draamastuudiosse. Poistele tundus see huvitav ja kuivõrd proovimine tükki küljest ei võta, olid nad mitmekesi samal õhtul platsis.

2001.–2003. aastal draamastuudio töös osalemisest sai ta tagantjärele mõeldes palju enesekindlust ja avarama silmaringi. “Üldse oli tore pärast kooli tegeleda väikeses grupis mingi abstraktse asjaga, millest ise ka päris täpselt aru ei saanud, aga huvitav oli... teisi vaadata ja ise teha,” meenutab ta.

Varem Sootsil näitlejaks saamise soovi ei olnud ja ega see ei tärganud kohe ka draamastuudios. “Alles viimasel kooliaastal hakkasin mõtlema, et ei suudaks ennast ette kujutada töötamas kuskil kontoris või müügimehena. Et vist peaks ikka midagi loomingulist tegema,” tunnistab ta.

Lavastasid lavastamist

Tema klassivend, Endla teatri näitleja Sten Karpov on meenutanud, et 2002. aastal oli neil koolis võimalik teadusteoreetilise lõputöö asemel teha midagi loomingulist. Koos klopsiti õpetajatele esitamiseks kokku uurimus “Näidendi lavastamine”. Karpov tunnistab, et tol ajal polnud tal lavastamisest muidugi aimugi. Komisjonile Sivar Arneri novellil “Hirm” põhinev tükk igatahes sobis.

Keskkooli lõpetamise aastal aga lavakunstikooli vastuvõttu ei olnud ja Soots proovis Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaõppesse, kuid ei saanud sisse. Vahepeal osales ta Kalev Kudu käe all Tartu üliõpilasteatri tegemistes, kus hakkas rohkem just ise mõtlema, rohkem ise tööd tegema. Järgmisel aastal proovis ta “lavakasse” ja saigi sisse.

“Lõpetav lend on erinevate (näitleja)isiksuste kursus. Igaüks omamoodi, oma arusaamadega maailmast ja oma näitlejarajaga. Ago on mu meelest algusest peale olnud olemas ja nähtav – ikka kõike huviga omandav, süvitsi minev ja küsiv,” iseloomustab teda õppejõud, kõnetehnika dotsent Anne Türnpu. “Oma võrokese meelega on ta lähenemine alati teistsugune, mingi teise nurga alt, ebatraditsiooniline. Tohutu töövõimega, ja alati on tema tegemistega kaasnenud mingi teine tasand, seletamatu olemuse tabamine.”

Katsetamine ennekõike

Eelmise aasta Panso preemia võitja, Sootsi kursavend Kristo Viiding leiab, et tänavuse Panso preemia laureaat Ago on sõna otseses mõttes jäänud oma juurte juurde. “Ta oskab puhtalt võro murrakus kõnõlda, armastab (põikpäiselt) ise jalgratast leiutada ja – nagu õige maapoiss – üheksa korda kaalub, enne kui ütleb või teeb,” muigab Viiding.

Soots ise arvab, et ta on selline näitleja, kes hakkab rolli looma seest väljapoole. “Aga eks kõrvalt peab ka aeg-ajalt vaatama,” leiab ta. Kuigi ta hindab ka head klassikalist sõnateatrit, siis eriti paelub teda pigem otsingulisem teater. “Selline, kus julgetakse katsetada, proovida ühendada kunstiliike nagu tants, muusika, graafika ja video,” täpsustab ka tantsuetendusi nautiv Soots. “Et laval oleks midagi uut ja lahendus üllatav.”

Ka tema draamastuudioaegne juhendaja, Võru teatriateljee juht, lavastaja Taago Tubin kiidab Ago lavafantaasiat, orgaanilisust ja üllatuslikkust. “Draamastuudios olid lavastused suures osas improvisatsioonilised ja seal väljendus suurepäraselt Ago hea lavafantaasia ja plastilisus,” seletab Tubin, kes lisab nimekirja veel ühe olulise omaduse – hea absurditaju.

Ago Soots

•• 2001–2003 mängis Võru teatriateljee draamastuudios

•• 2003–2004 mängis Tartu üiõpilasteatris

•• 2004 astus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli

•• Mänginud draamastuudio lavastustes “Pimesikuuni” (2002) ja “Värelused” (2003), Võru teatriateljee võrukeelses lavastuses “Volli” (2004) ja Papa Kreutzwaldi õueteatri tükis “Kullaketrajad” (2002). Praegu mängib NO teatris Saša Pepeljajevi tantsulises lavastuses “tsuaF”, Linnateatris Elmo Nüganeni ja inglase Stephen Harperi lavastuses “Eksituste komöödia” ning Nukuteatris lavastuses “Perekond”.

•• Voldemar Panso nimelist preemiat antakse välja alates 1978. aastast noorte andekate lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.