Agulimiljöö eesti kunstis
Eesti Kunstimuuseumis on avatud näitus "Agulimiljöö eesti kunstis". 21. oktoobril peeti samas konverents, kus analüüsiti agulitemaatikat eesti kirjanduses, näitekirjanduses ja kujutavas kunstis ning vaadeldi aguliarhitektuuri arengut ja agulisootsiumi läbi muutuva aja. Nagu arvata võis, osutus agul üsna raskelt portreteeritavaks.
Näitus on pühendatud eesti kunstiajaloos aguliromantikuks nimetatud Nikolai Kummitsa (1897-1944) 100. sünniaastapäevale ja olulise osa ekspositsioonist moodustavadki tema teosed. Näituse koostaja Tiina Abel ja kujundaja Liina Siib osutasid tabavalt, et näitust koostades osutus mõttetuks lähtuda pelgalt motiivist. Agul, see pole vaid äärelinn ja tema inimesed, vaid eelkõige miljöö, mille rikkalik, paraku liigagi tuttavlik atribuutika on saatnud eestlasi kõigi nende väheste põlvkondade jooksul, mil on pürgitud maalt linna vabriku, kooli ja kontori juurde. See on toimunud vaevalt sajandiga - nii lühike ongi rahvuslik linnakultuur.
Eesti kujutavas kunstis laialt viljeldud agulitemaatikas on Nikolai Kummits tõepoolest meister. Ta sündis Tartu ülejõe agulis kingsepaperes ja tundis põhjalikult nii äärmist vaesust, väiklast ja ebasõbralikku olustikku kui ka neis oludes üsna tavalise kaaslasena tuntud viletsat tervist. Pärast kõrgema kunstikooli Pallas lõpetamist 1929. aastal sulandus Kummits leplikult samasse olustikku. Ta poetiseeris maalides ja joonistustes leebelt seda ainust keskkonda, mida tõesti väga hästi tundis. Iialgi Euroopa kunstikeskustes käimata, arenes tema zhanripiltides Pallase üldisest orientatsioonist kummaliselt erinev mahe kolorism. Kummitsa kujutatud allajäänud ja viletsad on oma toakeste lambi- ja küünlavalguse hägusas nimbuses peaaegu religioosselt ülendatud. Ta on maalinud nende üksildase ja armetu elu väikesed hetked kütkestavaks.
Kummitsa enda elu kätkes üha järgnevaid kaotusi: näljane isata lapsepõlv, hiljem abikaasa varajane surm ja lõpuks surm vangistuses sõja lõpuaastail.
Agulimiljöö rohke ja meeldunud kujutamine eesti kunstnike ja eriti pallaslaste seas on teinud agulimotiivist eesti kunstitraditsioonis enesestmõistetavalt olulise nähtuse. Aleksander Vardi, Karin Luts, Lydia Mei, Andrus Johani ja Kaarel Liimand, aga ka paljud teised on kujutanud äärelinnaelu, sealseid tüüpe ja olustikku läbi isikliku andelaadi prisma. Kahekümnendate aastate Weimari vabariigi aegsele Otto Dixi laadis veristlikule linnakäsitlusele pole eesti kunstis küll kuigivõrd adekvaatseid vasteid, kuigi - ka Eduard Viiralti ja noore Mugasto omaaegseid joonistusi iseloomustab samalaadne avameel varjatud asjade kujutamisel. Kuid eesti agulimiljöö on olnud ehk ka leebem - omaaegne vabrikutööline, voorimees, kingsepp, pätt ja prostituut - nad kõik olid oma mentaliteedilt veel poolenisti maainimesed. Alatus, moraalitus ning alasti kasuhimu polnud ehk Supilinna või Kalamaja plangutagustes jõudnud omandada nii räigelt varjamatut olemust kui näiteks Alexanderplatzi lähedastes kvartalites.
Agul iseenesestki, euroopalikus mõistes ikkagi vaid industriaalühiskonna tekkega seonduv nähtus, polnud Eesti oludes kuigi "stiilipuhas". Kohalikku baltisaksa kunsti jõudis agulimotiiv eelmise sajandi algupoolel. Näituse "saksatoas" võib imetleda baltlaste joonistusi ja gravüüre eelmise sajandi algusaastaist lõpukümnenditeni. Johannes Hau, Carl Friedrich Buddeus ja Julius v. Zur Mühleni armsad agulivaated Tallinnast ja Tartust võiksid kanda delikaatset omaaegset üldnimetust - uuslinn, neustadt.
Ajaloost teame, et vaevalt kuskil mujal Euroopas, välja arvatud ehk Rootsi omaaegsed mäetööstuspiirkonnad, oli töölisagulite olme nii masendavalt troostitu kui ta oli seda Esimese maailmasõja eelses Tallinnas. Osa sellest viletsusest on talletatud ka näitusel Johannes Pääsukese ajaloolistel fotodel aastast 1914.
Omaaegsed lennukad sotsiaaldemokraatlikud utoopiad, mis püüdsid maailma parandada linnaehituse läbi, ei jätnud puudutamata ka Eestit. Eliel Saarise projekt "Suur-Tallinn" oleks õnnestumise korral võinud muuta Tallinna Helsingi või Riia sarnaseks esinduslike kvartalitega euroopalikuks suurlinnaks. Paraku algas maailmasõda ja - kuhu oleks pandud üle 8000 tööstustöölise arvurikkad pered, kes Krulli, Dvigateli, Lutheri ja mõnegi muu omaaegse suurtöösturi juurde teenistust otsima tulnuina asustasid just neidsamu ühiskonna paiseina linnaäärtel laiuvaid aguleid?
1920.-1930. aastail omandasid agulid Eestis (ja sotsiaalne elu üldse) mahedamad vormid. "Säärvandiga toad" kamufleerusid "tallinna majade" odavateks pisikorteriteks ja tööliselu omandas üha väikekodanlikumaid vorme, kuid agulimentaliteet oma mitmekülgse atribuutikaga on erakordselt visa, vist oluline osa inimlikust põhiolemusest. Olgem ausad, Kopli liinid ja Supilinn eksisteerivad üha, tootes inimesi, kelle juured on seal - agulis.
Tulgem siis selle üle mõtisklema ja ühtlasi vaatama suurt valikut traditsioonilises eesti kunstis, mis näituse lõppedes jälle kauaks ajaks hoidlaisse peidetakse.
JUTA KIVIMäE
