Aida lisandus Undi haaremisse

 (6)
Aida lisandus Undi haaremisse
rein urbel

Lavastaja Mati Unt tegi endale muusikalipüramiidi Janika Sillamaa, Liisi Koikson ja Lauri Liiv laulavad ”Aida” armukolmnurga tõmbumised-tõukumised liigutavaks
Elton Johni “Aida” muusika seisab seni Eesti lavadele valitud muusikalidega võrreldes lähemal raadiost tulevale tarbemuusikale.

Pettuvad need, kes ootavad tundepaisutuslikke hitte nagu Lloyd-Webberil. Samas neile, kellele jäävad kaugeks Schönbergi (“Hüljatud”, “Miss Saigon”) “ooperlikuks” konstrueeritud laulud, meeldib “Aida” rahulik loomulikkus.

Lavastaja Mati Undi muusikalidebüüdi peaosatäitjad kannavad välja oma tegelaste märgilisuse. Kolmnurga tõmbumised-tõukumised pakuvad publikule tuhkatriinulugudest elulisemaid samastumisvõimalusi.

Vanemuise “Aida” liigutab, olgugi et lugu viib ajas tagasi kaugemale kui Vietnami sõda või Prantsuse revolutsioon – vaaraode aegadesse.

Tunded ja riigitruudus

Nuubia “vallutanud ja kaardistanud” noor väejuht Radames toob trofeena pruudile orjaks kaasa ühe sealse iluduse, teadmata, et sai pihku printsessi enda. Armunud Aidasse, kaugeneb Radames talle juba lapsepõlvest määratud vaaroatütrest Amnerisest.

Egipti ja Nuubia vaheline mäsu loob tausta (saatusest) määratud ja (isade ja geenidega) keelatud tunnete loole.

Edukas sõjamees osutub kahe naise vahel, nagu ikka, peata ”strateegiks”. Armuvalus Radames ei märka, et kõõlub vaarao-trooni ja elusalt kinnimüürimise vahel. Tema jaoks on põhikü-simus: milleks see Kohtumine anti? (“On see jumalate soov, mingi mäng või tuleproov” muusikali põhihitt “Written In the Stars”).

Undi naised

“Aidat” võib võtta kui rehabiliteerimise tükki.

Draamateatrist elitaarsuse pärast koondatud Mati Unt sai nüüd hakkama ka laadaplatsi-lavastusega. Aastateks “lavakasse” kui nunnakooli kadunud Janika Sillamaa (ei intervjuusid ega suuri esinemisi) näitab nüüd, pärast väljaviskamist, uut, tehnili-selt tugevamat vokaalset taset.

Unt kinnitab oma põhilist kaubamärki – head naiste tundmist. Väljavedavate lauljate hulgast sobivad tüpaaĻid leidnud Undil õnnestub kavalalt peita nende puudusi näitlemises.

Punasesse rüütatud Janika efektsed Radamese eest ära kõn-dimised panevad vaatama. Aida kirge on Janika vaikivates “suurtes plaanides” (loobitud pilgud ja paotatud huuled videoekraanil). Janika üritab anda teksti erinevates värvides, partnerite monotoonset tooni kuulamata. Laululiselt on Aida kõrge do saavutus omaette – kuigi väljakarjutud, aga rolliga sobib. Tehnikaimena mõjub pikk hingamine, mis võimaldab pärast kõrget nooti veel pikalt laskuda. Lämbuvas lõpuduetis pakub häälelist vaheldust esimene nõrkusehetk – sosin ja nutt.

Liisi Koikson pani Amnerisena mängu Otsa-kooli jazzitundides õpitu. Esimesed laulud keeras võimendus paraku kiledaks. Õnneks pääses troonile tõusnud “sfinksi” viimastes numbrites mõjule hea vaba, ka pianot mitte kartev hääl. Omaaegsete laste lauluvõistluste “väiksest vanainimesest” on saanud veetlev leedi!

Ükskord me võidame…

Vaikselt kõrvalosadest muusikali pealikurollini kasvanud Lauri Liivi trumbiks on loomulikkus, isegi külgekleebitud-värvitud karvadest hoolimata. Esimese armastajana Lauri lüüriline hääl kannab, sõjapealikult tahab rahvas ka metsikumaid toone.

Poplauljatest peaosaliste vokaal oli stiililt meeldivalt ühtne (kolmiku kõrval ka Tõnis Mägi). Vanemuise enda tähti esindas vapralt, olgu siis pingutatud vokaaliga Andres Mähar.

Leinatamme orkester haakus hästi Lunge ansambli kõlaga. Eelduspäraselt joonistusid klaverimängija Elton Johni muusikalis eriliselt välja klahvpillisoolod. Kui linnahallis on Kanguri ja Oja keelemängulised muusikatõlked mattunud kehva helisse, siis Tartus läks vastupidi. Diktsioon ja heli olid head, aga Tim Rice’i tekstinüanssidest sõitis eestikeelne tõlge üsna lamedalt üle.

Loe veel

Nagu ikka on Eesti muusikali kõige nõrgem lüli liikumine. Pandagu tantsijad või püramiidi tegema, välja kukub ikka heinakuhi. Olgu tango või reggae’i rütm, tantsunumbrid seatakse meil ikka nagu Hollywoodis poolsada aastat tagasi (“I’m Singing in the Rain”, aga Oscareid korjab praegu ju “Chicago”!). Kogu see lippu lehvitav sport-võimlejate pidu…! Unt oleks nagu püüdnud piinlikust olukorrast oma irooniaga välja tulla.

Suvetuuride publiku rõõmuks on Unt Egiptuse vaatemängu pikkinud kohalikke paroole (“Ükskord me võidame niikuinii.”) Undi lavastuste läbivad teemad on ju okupatsioon ja invasioon. Otsekui koomilisest

ooperist väänavad laval nägusid valitseja-vanamehed (Mägi, Aavik, Adlas).

Tugevaim külg: kostüümid

Nagu Webberi ajoolooainelistest muusikalides, värvib ka Elton Johni “Aidat” popmaailma ensepila. Olgu valitsejanna või popdiiva, mõlema sund on olla sisimas üks ja näida rahvale teine, petta nii ennast kui teisi. Elton John on sellest kirjutanud eneseiroonilise laulunumbri “Kostüümid on mu tugevaim külg”. See teenis esietenduse publikult ka esimese tugevama aplausi. Suuresti ka tänu Reet Ulfsaki moekollektsiooni läbimarsile. Kui ka Tartu lauluväljaku treppidele visandatud Egiptusepilt jäi hõredaks, siis Ulfsaki kostüümid tegid selle tasa. Ja teine, mis päästis, olid videoekraanidel publikuni jõudnud täpse režiiga suured plaanid. Päriselt vist ikka ei õnnestunud lauluväljakule püramiidi püstitada.

Tim Rice kiitis eestlaste versiooni ”Aidast”

Rockmuusikali ”Aida” laulusõnade autor Tim Rice kiitis reedel pärast esietendust eestlaste versiooni muusikalist.

Rice kiitis lavakujundust, Palle Palme loodud valguskujundust, koreograaf Marge Ehrenbuschi ning dirigent Tarmo Leinatamme tööd, teatas muusikali peaprodutsent.

Pärast esietendust tänas Rice soliste ja koori ning avaldas lootust, et sama korraldusmeeskond toob tuleval suvel lavale taas mõne muusikali, mille üheks autoriks on ta ise.

BNS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare