Ain Kaalep: muusad on mulle lähedased
Omaaegsete poliitiliste olude ja tagakiusamise tõttu sai teist kirjanduses hilisdebütant, nagu ütleb teie kohta raamatu järelsõnas Sirje Olesk. Kui palju on selline hiline alustamine teie loomingut mõjutanud?
Nii paradoksaalne, kui see ka pole, arvan ma, et see on minu loomingut mõjutanud väga soodsalt. Luuletusi, mis ma kirjutasin veel 20-aastaselt, pole ma siia raamatusse peaaegu võtnudki. Need on lihtsalt ebaküpsed. Luuletamiseks vajalik meisterlikkus mul sellal veel puudus. Debüteerisin siis, kui oskus oli jõudnud juba vajalikule astmele.
Mitmed kriitikud rõhutavad teie luule puhul mõistmise vajadust. Ent „Muusade ja maastike” sissejuhatuses ütlete, et olete kogumiku kommentaarides just püüdnud isiklikku aspekti vältida ja soovite, et lugejate isiklik aspekt oleks valdav. Kuidas seda väikest vastuolu selgitada? Eriti, kui te sealsamas rõhutate, et see on luule, mis ei vaja põhjalikku selgitust.
See on teema, millest võiks lausa raamatu kirjutada. Isikliku ja üldise vahekord kunstis ja luules. Aga ma ütleks, et kõik isiklik on toormaterjal, mida tuleb töödelda selleks, et tulemus oleks hea kunsti tasemel. Ja siis saab isiklikust lõpuks üldine. On ka võimalik vastupidine protsess. Et abstraktsest filosoofilisest ideest saaks inspiratsiooni, nii et sellest valmib lõpuks luuletus. Otsida pilte, kujundeid, kõlasid, mis on luulele omased, mida aga hingestab mingisugune filosoofiline idee. Siit lähtudes saaks hakata juba lausa luuletajaid liigitama. Aga mulle tundub, et parimad luuletajad on need, kes mõjuvad nii isiklikus kui ka üldises plaanis. Milline mina olen, see jäägu lugejate otsustada.
Millele viitab kogumiku pealkiri?
Mõlemad sõnad on mulle tähendusrikkad. Muusad on Vana-Kreekast pärinev kujund, jumalannade või kaitsevaimude üheksaliikmeline seltskond, mis iseloomustab kultuurialasid. Kuna olen ikka olnud suur antiikkultuuri austaja, siis mõiste „muusad” on mulle kunsti tähenduses alati lähedane olnud. Oli ju ka minu kunagine varjunimi Muusapoeg. Sõna, mida eriti saksa luuleklassitsismi perioodil on sagedasti kasutatud. See võis tähendada lihtsalt üliõpilast, aga ka igasuguste kunstidega tegelejat. Kõik olid muusapojad. Mina ka. Aga „maastik” on sõna, mille tähendus on väga lai. Eesti keelde tuli see vist 20. sajandil, seoses geograafiateaduse arenguga. Huvitaval kombel näiteks vene keeles sellist sõna ei olegi. On kaks laensõna saksa ja prantsuse keelest. Üks neist tähendab pigem maalikunstniku loodud maastikupilti ja teine on lihtsalt ülevõetud saksa sõna. Aga Eesti maastik on minu jaoks väga laia tähendusega. Euroopas on kõneldud ka hingemaastikust. Maastik on kõikide tunnetatavate ja nähtavate elementide kogum. See on maastik ja nii ma tõlgendan seda ka ise.
Olete öelnud, et kirjandus on keele erijuhtum. Kas arvate endiselt nii?
Kirjandust on alati olnud raske defineerida. Veel enam siis praegu. Aga keeruline on ka kujutavat kunsti või muusikat defineerida. Alati on mõeldavad mitmesugused omavahel võistlevad definitsioonid. See näitab inimese filosoofilise palge rikkust ja see on väga tore. Üldkehtivaid definitsioone ei ole minu kui heasüdamliku skeptiku jaoks vaja. Ma ei taha, et kõik oleks täpselt defineeritav. Öeldakse, et ma olen intellektuaalne. Ma ei usu seda päriselt. Austan intellektuaalsust küll väga, aga loomu poolest olen pigem ikka emotsionaalne inimene ja kunstiasjadest kõneldes eelistan ratsionaalsele analüüsile ikka intuitsiooni. Mis kaldub ikka rohkem sinna tunnete maailma.
Olete luuletaja, aga ka tõlkija. Tihti puutume kokku sõnade, väljendite ja kujunditega, mille kohta kiputakse ütlema, et neid on väga raske eestindada. Kas teie jaoks on olemas tõlkimatuid asju? Ja kas tõlkimine ja luule on kuidagi omavahel ka võrreldavad?
Üht-teist tõlkimatut on olemas küll. Seda märkasin näiteks hiina luulet ja Mao Ze Tungi tõlkides. Öeldagu ta kohta mis tahes, aga ta on kirjutanud 18 väga head luuletust. Igatahes mõni neist Mao luuletustest oli klassikalises hiina vormis. Püüdsin neile eesti keeles vasteid leida, aga jään tulemuse suhtes kahtlevale seisukohale. See vorm oli lihtsalt niivõrd teistmoodi. Aga Euroopa kultuuripiirkonnas tõlkimatuid asju tegelikult ei olegi. Selliseid näiteid on väga vähe. Saan näiteks tuua Rumeenia luuletaja Tudor Arghezi luuletuse „Naine”, mis oli üles ehitatud rumeeniakeelsetele naissoost sõnadele. See on väga tore luuletus, aga seda on väga keeruline tõlkida, kuna meil sõnadel sugu puudub. Sarnaseid näiteid Euroopa kultuurist siiski väga palju pole. Lihtsalt tõlkija peab olema paratamatult haritum kui niisama luuletaja. Hea luuletaja ei peagi haritud olema. Juhan Liiv ju polnud ka kuigi haritud, aga luuletusi kirjutas hästi.
Olete hariduselt soome-ugri filoloog, kuidas haakub sellega teie suur huvi antiikaja vastu?
Ladina keelt õpetati meile Treffneri gümnaasiumis juba seitsmendast klassist. See tähendas väga palju. Nagu ka kunagi eesti keelde tõlgitud raamatud Kreeka ja Rooma muinaskangelastest. Kogu antiikkultuur sai minu generatsioonile lähedaseks juba muinasjuttude kaudu. Need olid huvitavad ja põnevad. Kuna ma sain hiljem koolis ka ladina keelt õppida, siis kinnistus see huvi minus veelgi. Leian, et Euroopa kultuuri alus ongi Kreeka ja Rooma pärand ning seda ei tohi unustada. Kõik maailma rahvad on midagi huvitavat ja väärtuslikku teinud. Budism on huvitav, kena asi ja rikastab meid, aga ta on siiski võõras. Meie alus on antiikmaailm ja ürgne soome-ugri metsakultuur, mis on sootuks midagi muud. Nende kahe asja ühendamine on meie suur ülesanne, meie kohustus maailma kultuuri ees. Neist kahest asjast me algame ja sealt peame ka igale poole hargnema. Edasi on juba maailm meie päralt.
Vanematelt ja kogenumatelt on tavaks ikka küsida soovitusi noorematele. Mida öelda tänapäeva luuletajatele, kes elavad ehk enam lammutajate kui loojate ajastul ja traditsioone ei järgi enam nii tõsiselt kui ehk teie nooruses?
Maailmakirjanduse ajaloos on selliseid etappe küll ja küll, kus lammutatakse ja ehitatakse jälle midagi uut. Aga juhtub ka nii, et nende lammutajate lammutuslik looming jääb unustusse. Futurismi kunsti- ja kirjandusvooluna veel mäletatakse, aga juhtiva futuristliku poeedi Marinetti luulet ei mäleta enam keegi. Tänapäeva uuem eesti kirjandus on jäänud mulle mõnevõrra võõraks. See on küll peamiselt minu süü. Ma lihtsalt ei viitsi seda lugeda. Vanadus on kõrge ja aega on vähe jäänud. Allesjäänud aega kasutan ma pigem selleks, et lugeda kas või Goethe luuletusi, mida veel lugenud ei ole. Nii et andku kõik tänapäeva noored poeedid, keda ma veel ei ole lugenud või ei viitsi lugeda, mulle palun andeks, kui ma eelistan nendele oma elu viimastel aastatel lugeda Goethet.
Teie luuletustes on sageli esikohal mõni rahvas, väiksema rahvakillu liige. Olgu selleks indiaanlased, šamaanid, kaukaaslased või mustlannad. Kust tuleb see inspiratsioon?
Ma pole sellele varem mõelnudki. Aga praegu välgatas mul peas mõte, et võib-olla on selle taga need impulsid, mis ma sain seitsmeaastaselt kodus haigena olles. Mul oli kopsupõletik ja ma pidin olema paar kuud koolist eemal. Et minu aega veeta, hakkas isa mulle tõlkima tsaariaegsest venekeelsest geograafiaõpikust üksikute maade peatükke. Ma kirjutasin asju üles, tegime sinna ka pilte juurde. Sealt tekkis väga sügav huvi kõikide maailma rahvaste vastu. Väikeste Venemaal elavate rahvaste nimed olid mul samuti selles vanuses kõik peas. Ja sealt raamatust said Aasia ja Aafrika kõigepealt läbi võetud. Seal elavate rahvaste vastu on mul siiani väga suur huvi. Võib öelda, et hiinlased ja neegrid on minu lapsepõlvesõbrad.
Mis luuletused on teile endale millegi poolest väga olulised olnud?
Neid luuletusi on tegelikult palju. Käesolevat kogumikkugi sirvides tekib tunne, et näe, kui ilusaid luuletusi ma olen kirjutanud, kuidas see küll võimalik oli, kust ma selle võtsin. Aga mõni pole ka suurem asi. Aga kui paari esile tõsta, siis ma nimetaksin luuletusi „Kajaga” ja „Rõõmusõnum”. Neid ma pean oluliseks ja neis ma olen suutnud ka keeleliselt adekvaatse lahenduse leida mõtetele ja tunnetele, mis mu peas on olnud.
„Muusade ja maastike” raamatu lõpetab 1991. aasta numbrit kandev luuletus „Rõõmusõnum”. See oli aasta, mil Eesti taasiseseisvus. Milline on selle luuletuse lugu, mis ajendas seda kirjutama?
See „Rõõmusõnum” pole tegelikult muud kui kreekakeelse sõna „evangeelium” tõlge eesti keelde. See tahab kokku võtta just humanistlik-kristliku maailmapildi. Üks antoloogiakoostaja tahtis selle luuletuse kunagi paigutada isamaaliste luuletuste valimikku. Aga ma keelasin selle ära. See on religioosne luuletus. Seda tuleb nii võtta ja see räägib hoopis kaunist jõuluajast ja kõigest, mis on sellega seotud.
Ain Kaalep
„Muusad ja maastikud”
Tänapäev
