Ain Prosa unistab mõrvadeta maailmast
Need ei ole ainsad lavastaja Ain Prosa teletööd. Siia võib lisada ka varasemate aastate sarjad „Härrad abikaasad” ja „Me saame hakkama”, aga eelkõige seostub Prosa nimi eesti kirjandusklassika ekraniseerimisega – Tammsaare „Ma armastasin sakslast” (ETV 1998), Ristikivi „Lihtne lugu, lõpuga” (ETV 1998), Mälgu „Tuli sinu käes” ning „Stella Stellaris”(ETV 1996; 1999) ja palju muud, kõik kvaliteedimärgiga tööd. Lavastajana EMA lavakunstikooli lõpetanud Prosa sõnul sai tollal televisioonis teha asju, mida teatris ei saanud. „Kuna televisioon ei sõltunud veel reitingutest, sai seal lavastada eesti algupärandeid. 1996. aastal ei tahetud teatris näha eesti asju. See muutus alles Jaan Tätte tulekuga, „Ristumine peateega” oli murdekoht, mis muutis keskmise eestlase arvamust, et eesti näidend on igav,” meenutab Prosa. Ain Prosa on lavastanud ka teatris. Kümne aasta jooksul on ta eri teatrites toonud lavale ligi 30 tükki, lisaks lavastanud kolm raadiokuuldemängu.
— Teil on pigem tõsisema ja klassikalise žanri tegija maine. Kuidas on teist krimisarjade lavastaja saanud?
— See juhtus kogemata. Mõned aastad tagasi rääkisime stsenarist Mihkel Ulmaniga, et võiks teha „Ohtliku lennu” pilootosa, ja kui see vastu võeti, siis hakkas koostöö Mihkliga klappima ning tegime 24 osa Västriku-lugusid. Aga et kogu see mõrvamine ja need värgid ei tunduks liiga koledad ja et neid on meie elus niigi liiga palju, siis otsustasime tegevusele lisada natuke koomilisemat poolt, et seda masendust veidi kompenseerida. Me ei võtnud eesmärgiks teha ameeriklaste „C.S.I.-d”. Elu halbadest külgedest hoolimata suudavad inimesed jääda inimesteks ja omavahel suhelda.
— Nüüd alustas TV3-s hooaega „Kättemaksukontor”, kus agarad naisdetektiivid Frida ja Marion mõrvajuhtumeid lahendavad. Miks meespolitseinikud seal nii äpud on?
— Aga miks nad ei võiks seda olla? Kui näiteks vaadata sarjale veidi eeskujuks olnud „Monki”, siis sealse politseipaariga võrreldes on meie poisid oma arukusega lausa Nobeli preemiat väärt. Neid võib küll äpudeks pidada, aga selle hooaja jooksul lahendavad nad nii mõnegi juhtumi, sest isikuomadused ei vähenda nende professionaalseid oskusi.
— Kui „Kättemaksukontor” on „Monki” moodi, siis kas ka „Ohtlikule lennule” on paralleeli?
— Kui me seda kunagi eos, 2005. aastal arutasime, siis ütlesin, et meespeaosaline, kelle kehastajaks olime Ulmaniga juba mõttes välja valinud Marko Matvere, võiks olla nagu kriminaalkomissar Schimanski – selline halbade maneeridega seksistlik siga, aga ometi meeldiv. Rohkem ei oska ühtegi paralleeli tuua, ja eks see Västrik natuke Schimanski moodi tuli ka.
— Kas olete ise kriminaaljuttude ja -sarjade sõber?
— Ei ole. Raamatuna on krimka hea puhkus. Näiteks Agatha Christie romaanid on nagu filmistsenaarium või näidendiskript. Neis ei ole kirjeldusi – seda botaanikat ja zooloogiat ning tundeid –, vaid jookseb puhas dialoog, mis tekitab kohe visuaali. Aga krimisarju vaadata ma küll eriti ei taha. See vägivaldsus hakkab juba natuke painama. Kummaline, et sellele žanrile on pühendatud terved telekanalid, mitte üks, ja 24 tundi ööpäevas näidatakse mõrvamist. Õnneks saadakse mõrvarid siiski alati kätte. Olen sarjadest vaadanud „Monki”, „Dexterit”, „Sopranosid”, aga nad ju kordavad üksteist! Ja „C.S.I.-s” on puudu igasugune inimlik mõõde, seal ei anta ei mõrvaritele ega ohvritele mingit aega, neid ei näidatagi. Seeria 45 minuti jooksul lahendatakse kaks mõrvajuhtumit, mõlemat 20 minutit. See on ju puhas päevik, twitter, ja see pole huvitav. Oleme Ulmaniga rääkinud, et järgmise asja teeks sellise, kus kedagi ei tapeta!
— Mihkel Ulmanist on saanud teie stsenarist, töötate juba kümmekond aastat koos.
— Aga miks ei peaks tegema koostööd ühe eesti parema kirjutajaga? Teine on Teet Kallas, kes kirjutab „Õnnet”. Nendega on hea koostööd teha, sest nad on paindlikud, seda enam, et ma ei ole loojanatuuri murdev inimene. Nii et kui koostöö ühe autoriga sujub, siis ta jääbki sujuma.
— Kas teete vahel võtete käigus stsenaariumi ümber?
— Mitte ainult võtete käigus, vaid me oleme ka skripte ümber kirjutanud – ja sellest pole tulnud solvumisi –, mõnda lausa mitu korda, ega selles ei ole midagi kummalist. Sama on ka „Õnnega”.
— Kas peate end tele- või teatrilavastajaks? Teatris on teil isegi pikem nimekiri tehtud kui televisioonis?
— Pikem küll, aga paar viimast aastat pole enam üldse jäänud aega teatris lavastada, nii et eks ma pean end ikka televisiooni omaks pidama.
Ain Prosa (42)
Lavastaja
Lõpetanud
•• 1986. aastal Räpina keskkooli 1996. aastal EMA kõrgema lavakunstikooli 17. lennu lavastajana
Õppinud
••Tartu ülikoolis ja Eesti humanitaarinstituudis
Töötanud
••1990–1999 ETV-s režissöörina
•• 2000–2008 Eesti Draamateatri lavastajana
•• EMTA lavakunstikooli telerežii õppejõuna
••Praegu BEC-i režissöör Lavastanud
•• Eesti Draamateatris, Rakvere teatris, Tallinna Linnateatris, Nuku- ja Noorsooteatris – kokku u 30 lavastust Telelooming
•• Teleseriaale kuus, telelavastusi seitse
