AINO PERVIK: Tundeline teekond Piibeleheneitsi maile



“Unustatud mänguasjad” meenutab ununemakippuvat usku, et väärt lastekirjandus ja mänguasjad arendavad laste ilumeelt.

##Vaevalt et 20. sajandi esimesel poolel eesti peresse sündinu suudab ükskõikselt vaadata seda ilusat “Unustatud mänguasjade” raamatut. Igaühe jaoks on seal midagi, millest ta tahaks kõrvalseisjale pikalt ja tundeliselt jutustada. Kõrvalseisja aga kuulab viisaka tüdimusega, kuni ta ehk järgmisel hetkel leiab raamatust pildi või kirjakoha, mis temast endast heldimuslaine üle uhab. Sest ka tema lapsepõlvekodus võis veel olla alles mõni mänguasi või raamat, mis pärit eelmise sajandi 20. või 30. aastatest.

Seda raamatut lehitsedes sain äkki aru ka rahunenud bolševismi aastail sündinud ja kasvanud inimeste imelikust nõukanostalgiast. Igaühel on oma elu, oma lapsepõlv, oma šokolaadi- ja kommipaberid, mänguasjad ja raamatud. Lapsepõlve lemmikutel pole üldiselt palju pistmist suurte inimeste asjadega, ja poliitikaga ei ole mõtet neid siduda.

Kui mina veel väga turvaliselt kärutasin oma nukke minu jaoks lõpmata kaunis puuvitstest põimitud nukuvankris, millist siin raamatus paljudel piltidel näha, algasid Austria ja Tšehhoslovakkia hõivamisega Euroopa raskeimad ajad. 1937. aastal, kui Stalin alustas oma “suurpuhastust”, hakkas Eestis ilmuma imeline raamatusari “Kuldne kodu”. Piibeleheneitsist kaunimat ei osanud ma ettegi kujutada. Minu jaoks on Piibeleheneitsi ümbritsetud rohkete tähendusväljade, mälestuste ja tundmustega.

Õnneks ei märka mu täiskasvanusilm ei Kreutzwaldi loos ega Kiviti piltides ka täna-päeval midagi piinlikku, mis ju lapsepõlve lemmikraamatute puhul võib juhtuda küll. Nõukanostalgia pakub selle koha pealt vist vähem armulikke taaskohtumisi, kuigi alati mitte just kunstilis-kirjanduslikus mõttes. Imelikult hellaks võiks asjaosaliste südame võtta kas või A. Kononovi “Nääripuu Sokolnikis”, põhimõtteliselt jõululugu nagu iga teine, üksnes oma ajastu pitser otsa ees. Jõulumehe asemel oodatakse innukalt Leninit, täpselt õige pinge ja kärsitusega, ja kingitusi toob Lenin ka. Mõelgem vaid Tiia Toometi “Vana aja lugudele”, mis trükitehniliselt õnnetust väljanägemisest hoolimata kohe lõpmata populaarseks said ja millele järgnesid juba hulga ilusamas kuues “Vana aja koolilood”.

Esimese raamatu mõju

Kui nüüd kauni stambiga väljenduda, siis laste puhtasse hinge saab kirjutada mida tahes. Selles mõttes võiks tänapäeva lapsevanem vaadata, mida ta oma lapsele vastutustundetust kaubanduslikust virvarrist koju toob. Võtab tõsiseks, kui järele mõelda, kuidas lapse maailmapilti kujundavad mänguasjad ja raamatud. Need, mis ta täiskasvanuna unustab, kuid mille jäljed kuhugi ei kao. Sestap on kahju, kui lapse esimesteks raamatuteks satuvad kunstilisest ja üldinimlikust seisukohast kahtlaste lugude ja piltidega raamatud. Ometi võib iga pildiraamat lapse esimeseks sügavalt meelihaaravaks lugemiseks saada.

Tänapäeva lastele võivad vabalt jääda emotsionaalsesse mällu positiivseid tundmusi tekitama lõpmata kaunite tädide ja lahedalt uljaste väikemeeste õnnelikud kallistused televisiooni pesupulbrireklaamidel: kallid koledasti määrdunud riided said hiilgavalt puhtaks! Ja muidugi lõputu hambapesu ja õige nätsu närimise tagajärjel saavutatud säravalt valged aukudeta hambad, mis hakkavad juba omaette sümboliks kujunema. Mul on selgelt meeles imeilusad kaunite mütsikestega sportlikud tädid “Nivea” näo-kreemireklaamidelt ema 1930-ndate aastate naisteajakirjades. Omamoodi lahe oli uue aja saabudes taas “Nivea” toodetega kokku puutuda.

Miki-Hiir ja Irma Truupõld

Mõtlemapanev on Miki-Hiire allakäik selle aja sees, kui me temast lahus viibisime. Miki-Hiir alustas oma teed 1928. aastal. 1936. aasta paiku avastasin ma ta isa Päevalehe koomiksiribast, kus ta oli elavalt armsailmeliseks joonistatud leidlik tegelane. Temast sai kohe mu suur lemmik, kelle ribasid hakkasin ema abiga ajalehest välja lõikama ja koguma. “Unustatud mänguasjades” on see õnnetu saatusega muinasjutuhiireke paigutatud esilehele. Ta vilksatab ka kompvekipaberitel ja kohvitassidel.

Kahtlemata oli ta 1930-ndatel igal pool vägagi armastatud ja oodatud. Nüüdseks on ta aga lõplikult zombistunud ja muutunud mingiks ilgeks tuima näoga ameerikalikkuse märgiks. Loodetavasti ei oota samasugune saatus sümpaatseid muumitrolle, keda kohtab juba kõikmõeldavates paikades, ka tavalisest pesupulbrist võrratult parema pesupulbri pakendil. Igatahes tundub mulle Miki-Hiire diskreetne paigutus mänguasjaderaamatus sobiliku lahendusena, ükskõik kuidas see ka mõeldud oli. Ta oli ikkagi ajastu oluline tegelane, nii et maha salata ei võiks teda mitte kuidagi. Ei taha vaest Mikit hakata võrdlema asotsiaalsete sugulasega, kes perekonnapeol kööki paigutatakse, aga midagi niisugust tuleb naljaga pooleks pähe küll. Noh, igatahes mina hoidsin lapsepõlves Miki ja Minni poole, unustamata sealjuures ka Kupit ja Klaara-Vissit (praegustes tõlgetes Klaarabella – toim).

Rõõmuga leidsin “Unustatud mänguasjade” raamatust oma lapsepõlve lemmiklugusid. Valik on ju mingis mõttes piiratud, kuivõrd otsitud on just mänguasjadest kõnelevaid jutte. Irma Truupõllu “Rohelise päikese maa”, mille alguse ja lõpuga on kõik unustatud mänguasjad omavahel tõega südamlikku seosesse viidud, soovitan küll lastevanematel oma laste jaoks üles otsida. See on tänapäeval uuesti välja antud. Peatükid, mis “Unustatud mänguasjades” ära toodud, on “Rohelise päikese maa” jaoks vaid raam. Lugu ise on värvikas ja huvitav, täis väiksematele lastele mõeldud põnevaid loodusega seostatud tegelasi ja sündmusi. On lõpmata kahju, et Irma Truupõllu (1903–1980) lastekirjanikunägemused nõukainimeste meelest lastele ei kõlvanud ja ta töö parimas loomeeas lihtsalt katkes.

Õpetlikkus pole patt

Veel miski, mis eesti lastekirjanduse algusaegade ja hilisemate arengujärkude juures silma torkab, on suhtumine õpetlikkusse. Ei usu, et lapsi poleks vaja ka natuke õpetada, nii et iga hinna eest õpetlikkuse vältimine, mis vahepeal kriitikute nõudmistes lausa painavaks muutus, pole vist kah õige tee. Ju tuleks see iva ikka kuhugi ära paigutada. Päris ivata (“Jutt on see kooruke, õpetus on see iva!”) lasteraamat on tühi lasteraamat. Muuseas, ka otsene moraalilugemine võib omamoodi võluvaks osutuda, näiteks tooksin Heinrich Hoffmanni üle-eelmisest sajandist pärit “Struwwelpeteri”, mida meil tõlgitud nii “Kahupea-Kaarliks” kui ka “Kolumatsiks” Aga ilmselt aitab ühest sellisest värvikast hoiatusraamatust sajanditeks.

“Unustatud mänguasjades” on näha 1920-ndate ja 1930-ndate suhtumist sellesse, kuidas lasteraamatud ja mänguasjad võiksid aidata kasvatada häid ja viisakaid lapsi ning nende ilumeelt. Ilmselt peegeldab see ka 20. sajandi alguspoole suhtumist lastesse üldse. Küllap olid tolleaegsed suhtumised lahutamatus seoses kogu muu eluga. Meie lastekirjanduse ajaloost on liigagi hästi näha, kuidas ajastu käsud ja keelud lasteraamatutesse jälgi jätavad.

Ometi: tempora mutantur et nos mutamur in illis. Paremaks ja halvemaks ühteaegu.

Oli lõpmata hea heita pilk eelmise sajandi 20. ja 30. aastate laste ellu, mis siin raamatus nii muljetavaldavalt esitatud.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare