Laokil elumaastikule tuiskab Hannes Kaljujärve igati liikuv Nipernaadi. Algul innukas tembutaja, ahvib pärdikutki järele. Mida lähemal sügis, seda tõsisem ta loomus. Osav suhtleja, terane vaatleja on Toomas kogu aeg – Kaljujärv suvemänguri, sõnadega naistehullutaja rolli nagu loodud.

Kaks Nipernaadi naist

Keskseid naisosi mängivad kaks näitlejat. Kersti Heinloo päralt on nood, kes ei hellita illusioone: Habahannese tütar Mall (novell “Parvepoiss”), lehmade ja vana mehega õnne leidnud Kati (“Kaks svidrilindu-paabukest”), tantsisklev Inriid (“Seeba kunin-ganna”). Nipernaadi naise ilmumine muretu liblikana jahmatab: mälus on ju Kaie Mihkelsoni rafineeritud filmiroll, ka Vilma Luige talvenaine äsja Ugalas. Aga Heinloo Inriidil on jumet – selge, miks Nipernaadi suvel unistavaid naisi otsib.

Liina Olmaru rollid on jõulised ja haprad: Loki (“Parvepoiss”) kui murtud tiivaga lind, Maret Vaa Nipernaadile vääriline vastane. “Seeba kuninganna” dialoog, fantaasialennu ja talvetraagika kirglik duell on kulminatsioon, Kaljujärve ja Olmaru taaskohtumine laval elamuslik. Kui Nipernaadi oma talveloomuse armutult välja laob, karjatab Maret: “Kes sa oled?!”

Tugevaim novell

Ka Ugala “Toomas Nipernaadis” on see novell parim, ent Priit Võigemasti ja Maria Soometsa koosmäng on romantiline nagu kogu Peeter Tammearu lavastus. Soometsa Maret lausub õrnusega: “Ma ei ole sugugi kuri!”, Olmaru Maret pahvatab: “Olen jah kuri!”

Kammerlikkus on Nipernaadi-mängu pärisosa. Laadajant muutub rabedaks. Sestap mõjub võõrkehana veider Traavli Jaan ja kolme venna jagelemine (novell “Toomas Nipernaadi”) ammendub sama kähku kui Terikeste küla kaklus Ugalas.

Miks naistel Nipernaadit hirmsasti vaja on, näitavad Jüri Lumiste ja Rain Simmuli vaimukad rollid: isad-peigmehed-sulased süttivad tööjutus, hingeasju nad sõnastada ei mõista. Kõrvalosalistest ongi stiilseim Simmul, kelle natuurile sobib Gailiti maailm ning Pedajase lavastuslaad. Südamlik on näha vanameister Lembit Eelmäed, tore avastada ka päris noori (Sergo Vares 22. lennust – vahva debüüt pärdikuna!).

Tõhus meeskonnatöö

Kaunimate Vennaskond esitab ajastulisi šlaagrimotiive diskreetselt, ometi määrab Indrek Kalda ja Toomas Lunge muusikaline kujundus stiili ja meeleolu. Täies ilus saab laule kuulda “Nipernaadi” heliplaadil.

Emajõe Suveteatri ansamblimängu nautides ärkas nostalgia, meenusid Vanemuise “Williamile” ja “Hingede öö”.

Pedajase lavastus lõpeb amüsantse hüüumärgiga: kevad – suvi – sügis libisevad veelkord silme eest mööda, Nipernaadi hingevabadus kutsub kaasa.