AINULT PÄEVALEHES: Katkend Thilo Sarrazini hittraamatust ehk lugu vaesusest ja ebavõrdsusest, osa I
Sotsiaalne positsioon ja sotsiaalne tõrjutus
Tavaliselt tahavad inimesed oma keskkonnaga sulanduda, riietuda nii nagu teised, omada seda, mis on kõigil, ning teha seda, mida kõik teevad. Sel põhjusel ei sobi India slummide riietumis- ega eluasemestandardid Saksamaale. Sotsiaalkultuurilise elatusmiinimumi kontseptsioon, millele Saksamaa sotsiaalabi ning sissetulekutoetused tuginevad, võtab seda põhimõtteliselt arvesse.
Niipea, kui inimese eluase on piisavalt valge, soe ja puhas, tal on korralikud rõivad ning mitmekülgseks toitumiseks piisavalt raha – niisiis kui tema füüsilised põhivajadused on piisavalt kaetud –, on siiski kogu see materiaalne tarbimine lahutamatult segunenud sotsiaalse suhtlemise ja sotsiaalse positsiooni küsimustega. Seepärast ei puudu sealt, kus räägitakse vaesusest ja ebavõrdsusest, kunagi ka kadedus.
Kadedus tekib siis, kui meie vajadus sotsiaalse positsiooni järele ei ole rahuldatud nii, nagu meie seda piisavaks peame. Positiivne kadedus stiilis „Ka mina suudan seda!“ on oluline teotahte ja auahnuse ärgitaja. Negatiivne kadedus stiilis „Miks tema ja mitte mina?“ on valdavalt destruktiivne.
See viib üksikisiku tavaliselt ummikusse ja võib kogu ühiskonnas maad võttes isegi seda kahjustada. Kui me võrdleme end pidevalt võrreldamatuga, siis kaotame jõudu, mida võiksime positiivsest kadedusest ammutada, ning peame viljatuid debatte teemal, kas teised on selle, mida nad teenivad, ära teeninud. Iga inimene otsib väljapoolt tunnustust, ammutab sellest elu mõtet ja otsib sellest tükikest oma identiteeti.
Mida vähem on inimesel usku sellesse, et tema isiklikud omadused, tema võimed ja saavutused toovad talle piisavalt tunnustust, seda tähtsamaks muutub materiaalne tarbimine ning terve rida materiaalseid võimalusi. Inimese materiaalsed soovid määrab ära tema sotsiaalse grupi materiaalne tase: töötu abirahast elatuv inimene võib kadestada naabrit, kel on suurem lameekraaniga teler, ning investeerimispankuril läheb tuju ära, kui saab oma preemiaga osta kõigest Audi TT, kolleeg aga enda omaga Porsche Carrera. Mõlemad autod on mugavad, isegi kui üks veidi kiirem. Telekat saab vaadata mõlema ekraaniga – ühel on vaid pilt veidi suurem. Igatahes võib endale Porschet lubada saav pankur kujutleda, et tema suurem preemia on seotud tema – parema – saavutusega, ning tunda sellest rahuldust. Suurema teleriekraaniga sotsiaalabi saaja seda rahuldust ei saa – ning see näitab, kui kaugele saab minna katsetega lahendada sotsiaalse positsiooni küsimusi sotsiaaltoetuste suurusega.
Lõppeks juhtub isegi vastupidine: tekivad uued probleemid. Mida lähemale sotsiaaltoetused tõusevad töötasude alampiirile, seda rohkem tunneb töötav inimene, et tema saavutusi ei hinnata ning tema sotsiaalne positsioon langeb. Palgatasemeni küündimatuse nõude ülesanne ei ole tagada mitte ainult seda, et toetusesaajad oleksid jätkuvalt piisavalt motiveeritud tööle minema, vaid ka seda, et tööl käivad inimesed saaksid oma töö üle uhked olla.
Saksa vaesusedebatis rõhutatakse ikka ja jälle, et materiaalse kindlustatuse tase on liiga madal ja põhjustab sotsiaalse tõrjutuse ilminguid, kuna täiskasvanutel ei ole raha restoranis käimiseks, lastel klassiekskursioonil osalemiseks ja nii edasi. Klassiekskursioonide probleem on nüüdseks kõigi Saksa koolide jaoks lahendatud ning ühe õlle saab mõnel tänavapeol töötu abirahast ikka. Selles kontekstis on huvitavad kogemused Berliini sotsiaalpassiga, millega saavad kõik sotsiaalabi saajad, aga ka sissetulekutoetuse ning töötu abiraha saajad osta ühistranspordi kuukaardi soodushinnaga 33,50 eurot. Lisaks saavad nad selle passiga käia tasuta kõigis riiklikes muuseumides ja raamatukogudes ning osta kolme euroga teatri- või ooperipileti. Kui ühistranspordi sooduspiletit ostetakse sotsiaalpassiga väga palju, on nõudlus tasuta või soodushinnaga kultuuriürituste järele minimaalne. Sellega seotud „sotsiaalne tõrjutus“ ei ole seega tingitud niivõrd materiaalsetest kaalutlustest kui asjaosalise end valikutest.
Materiaalne ja vaimne vaesus
Sellega oleme jõudnud nii Saksa kui ka rahvusvahelise vaesusedebati põhipunktini: sõltuvus riigi rahakotist on sageli seotud madala üld- ja kutseharidusega, sõltuvuskäitumisega ning mitmesuguste isiklike puudustega. Sellest statistilisest tähelepanekust võib, aga ei pea tuletama põhjuslikke seoseid ning ka need põhjuslikud seosed võivad osutada mõlemasse suunda: inimene kaotab pikas perspektiivis töö, kuna tal on madal kvalifikatsioon ning väljakujunenud sõltuvus. Või: kuna inimene oli endast sõltumatutel põhjustel kaua aega töötu, langes tema kvalifikatsiooni väärtus ning tal kujunes välja sõltuvuskäitumine.
Kui vaesuse sisemised ja välised, käitumisest tingitud ja objektiivsed tegurid jäävad piisavalt eraldamata, tekib ähmastumine, mis ei ole vaimse selguse huvides ning soodustab lisaks kalduvust vabastada asjaosalisi nende enda vastutusest. See omakorda teeb probleeme hullemaks, selle asemel, et aidata kaasa lahenduse leidmisele.
Wiesbadeni sotsiaalkohtunik Peter Brändle ütleb oma klientide kohta: „Mulle meeldib väga mõte tagada lastele rohkem mitterahalisi toetusi. Sest ma kahtlen selles, et suuremad rahasummad jõuavad ka tegelikult lasteni. Aastate jooksul olen õppinud ära tundma vanemate hoolivust. Paljud võtavad oma lapsed istungile kaasa, kus ma võin näha, kuidas pere omavahel suhtleb, ning saan ka lastega rääkida. Paljude puhul näha, et nad ei kannata ainult materiaalse vaesuse all, vaid neid ei toetata ka muidu.“
Euroopa Liidu kehtiv vaesusedefinitsioon on järgmine: vaesed on isikud, leibkonnad ja pered, „kellel on nii vähe (materiaalseid, kultuurilisi ja sotsiaalseid) vahendeid, et nende jaoks on välistatud elu tasemel, mida nende liikmesriigis peetakse minimaalseks.“
Selle definitsiooni kohaselt tuleks vaeseks pidada heal järjel lollpead, kes ei suutnud koolis korralikult lugema õppida ega oska ühtegi ametit. See on muidugi rumalus. „Kultuuriliste ja sotsiaalsete vahendite“ omamine on hämav väljend. Otse öeldes peaks see olema nii: kel on vaid „vähesed kultuurilised ja sotsiaalsed vahendid“ (poliitiliselt korrektne eurospiik), ei ole intelligentne, haritud ega vaimselt piisavalt stabiilne. EL-i definitsioonis on vaene inimene sel moel vabastatud vastutusest oma olukorra eest ning moraalsest vajadusest ise seda muuta. Selles määratluses kirjeldatud vaimne ja käitumuslik vaesus ei ole põhimõtteliselt tingitud liiga väikesest toetuserahast, mistõttu seda ei saa põhimõtteliselt ka suurema toetusega ravida. Igatahes kehtib see riikides, mis on oma elanikkonnale taganud sotsiaaltoetustega minimaalse sotsiaalmajandusliku elatustaseme.
[…]
Mitte lapsed ei tekita vaesust, vaid toetusesaajad tekitavad lapsi. Statistika näib seda kinnitavat, kuna Saksamaal saavad sotsiaaltoetustest elatuvad pered selgelt rohkem lapsi kui rahvastiku ülejäänud osa. Seega kasvab meie haridussüsteemis pidevalt nende laste osakaal, kes on pärit hariduskaugetest alamkihi peredest. Pärast kooli enamasti tagasihoidlike tulemustega lõpetamist asuvad sellised vähekvalifitseeritud lapsed enamasti oma vanemate jälgedesse ning saavad ka ise keskmisest rohkem lapsi. Süstemaatilised erinevused eri elanikkonnarühmade viljakuses tähendavad, et mõne põlvkonna pärast toimuvad elanikkonna struktuuris radikaalsed nihked. Seetõttu muudab alamkihi ning ülejäänud elanikkonna erinev paljunemiskäitumine pika peale meie ühiskonda – välja arvatud juhul, kui toimub
põhimõtteline muutus.
Sotsiaaltoetused mõjutavad seega alamkihi sotsialiseerumist ning paljunemiskäitumist. Nad mõjutavad aga oluliselt ka migratsiooni ning sisserändajate integratsioonivalmidust. Ilma Saksamaa sotsiaaltoetusteta poleks suur osa Türgi, Aafrika ja Lähis-Ida migrante kunagi siia tulnud, sest meie tööturg ei anna sisserändeks põhjust juba 35 aastat. Ilma sotsiaaltoetusteta oleks ka perede järeleränne väiksem ning Saksamaa varjupaigamaana poole vähem atraktiivne. Ilma sotsiaaltoetusteta oleks ka vähemalt türklaste ja araablaste paljunemiskäitumine Saksamaal olnud teistsugune. Eriti araablaste seas on Saksamaal levinud laste sigitamine selleks, et saada rohkem sotsiaaltoetusi, ning kinniste uste taga polegi nende naistel suurt midagi muud teha.
Sotsiaaltoetused aga kahjustavad islamimaadest pärit migrantide integratsioonitahet: neil on oma vaatenurgast – võrreldes oma päritoluriikidega – tänu sotsiaaltoetustele pretsedenditult kõrge elatustase. See vabastab nad vajadusest muuta oma traditsioonilist eluviisi, näha vaeva keele õppimisega ning töö otsimisega ning anda oma naistele rohkem õhtumaiseid vabadusi. Nii viibki sotsiaaltoetuste juurest otsetee islamiusuliste sisserändajate paralleelühiskonda.
Järgmine katkend ilmub homme.
Eesti keeles ilmus Thilo Sarrazini skandaalne raamat "Saksamaa käib maha"
Neljapäeval tuli trükist Thilo Sarrazini ülipopulaarne ja Saksamaad vapustanud raamat „Saksamaa käib maha”, mis räägib avameelselt Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest.
2010. aastal Saksamaal ilmunud raamat tekitas ägedaid reaktsioone, sest muu hulgas väitis autor selles, et türgi ja araabia immigrandid parasiteerivad riigi kulul ja ohustavad Saksa kultuuri. Thilo Sarrazin sunniti nende avalduste pärast lahkuma ka Saksamaa riigipanga juhatuse liikme kohalt.
Thilo Sarrazin ütles, et tema raamatu ilmumine eesti keeles on talle rõõmustav sündmus: "Minu meelest on tähenduslik, et just Saksamaa idapoolsed naabrid paistavad neid muresid kõige paremini mõistvat. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, kui oluline on inimeste elutunnetusele kultuuriline ja etniline identiteet ning millised ohud seda ikka ja jälle ähvardavad."
Thilo Sarrazin (snd 1945) on saanud klassikalise gümnaasiumihariduse ja õppinud Bonni ülikoolis majandusteadust. Ta on suurema osa elust olnud avalikus teenistuses, tegutsedes rahanduse alal. Sarrazini viimased olulised ametikohad olid: 2002–2009 Berliini (kui Saksa Liitvabariigi liidumaa) Finanzsenator ja 2009–2010 Saksamaa riigipanga juhatuse liige. Sarrazin on avaldanud üle kümne mitmesuguse raamatu, neist suur osa rahanduse teemadel.
Raamatu „Saksamaa käib maha” on eestindanud Janno Toots. Varem on teos ilmunud ka tšehhi ja poola keeles.
