AINULT PÄEVALEHES: Katkend uuest Hercule Poirot' raamatust: Sophie Hannah „Monogrammimõrvad“. Lisaks küsitlus: vali oma lemmik Poirot´lugu!

 (5)

AINULT PÄEVALEHES: Katkend uuest Hercule Poirot' raamatust: Sophie Hannah „Monogrammimõrvad“. Lisaks küsitlus: vali oma lemmik Poirot´lugu!
Uus Poirot raamat on 9. septembrist müügil! Vaata ka: raamat.epl.ee

9. septembril ilmub üle maailma Uus Hercule Poirot’ raamat. Esimese romaani ilmumisest saadik 1920. aastal on kogu maailmas müüdud rohkem kui kaks miljardit Agatha Christie teost. Esimest korda on tema pärandi hoidjad andnud oma õnnistuse täiesti uue romaani sünnile, mille peategelane on Dame Agatha kõige armastatum kangelane Hercule Poirot.

Esimene peatükk

Põgenev Jennie

„Ma ütlen ainult niipalju, et see naine ei meeldi mulle,” sosistas lendlevate juustega ettekandja. Sosin oli nii vali, et „Pleasanti” kohviku ainsal külastajal polnud raskusi selle kuulmisega. Mees arutles endamisi, kas kõnealune naine oli antud juhul mõni teine ettekandja või alaline klient, samasugune nagu ta ise.
„Ega ta ei peagi mulle meeldima, eks ole. Aga kui sina arvad teisiti, siis palun väga.”
„Minu meelest oli ta päris meeldiv,” ütles lühem ümmarguse näoga ettekandja nüüd juba palju kõhklevamalt kui alles hetk tagasi.
„Selline on ta ainult siis, kui tema uhkus on hoobi saanud. Aga niipea, kui tuju jälle hea, hakkab uuesti mürki pritsima. Peaks ju oleme hoopis teistpidi. Ma tean hästi seda tüüpi inimesi – neid ei saa iialgi usaldada.”
„Mis sa sellega mõtled, et peaks olema teistpidi?” imestas ümmarguse näoga ettekandja.
Hercule Poirot, sel veebruarikuu neljapäeva õhtul veidi pärast poolt kaheksat kohviku ainus kunde, oli igatahes kohe taibanud, mida lendlevate juustega ettekandja silmas pidas. Ta muigas vargsi. See daam oli varemgi hiilanud teraste tähelepanekutega.
„Pole ju midagi imestada, kui täbarasse olukorda sattunud inimesel pinge üle pea kasvab ja ta ütleb midagi mõtlematut; tuleb tunnistada, et olen isegi seda teinud. Ja kui mul endal on meel rõõmus, tekib tahtmine oma head tuju teistega jagada. Nii see peakski olema. Aga sellised nagu see naine kohtlevad sind halvasti nimelt siis, kui neil endal hästi läheb. Just neid tasub tõsiselt karta.”
Bon, kiitis Hercule Poirot mõttes takka. C’est la la vraie sagesse.
Kohviku uks lendas hooga lahti ja kolksatas vastu seina. Ukseavas seisis helepruuni mantli ja veidi tumedama pruuni kübaraga naine. Ta juuksed olid blondid. Nägu Poirot ei näinud. Naine vaatas üle õla justkui oodates, et keegi talle järgneb.
Mõnest sekundist piisas täiesti, et lahtisest uksest sisse pahisev külm õhk kogu toasooja väikesest ruumist välja tõrjuks. Muidu oleks selline asi Poirot’ kindlasti marru ajanud, kuid võõra teatraalne sisenemine ja ilmne ükskõiksus mulje suhtes, mille ta endast teistele jätab, olid jõudnud äratada detektiivi uudishimu.
Ta kattis oma kohvitassi lapiti käega, lootes nii joogi soojust hoida. Kitsuke viltuste seintega kohvik St Gregory Alley veeres Londoni kaugeltki mitte kõige nooblimas osas pakkus oma külastajatele parimat kohvi, mida Poirot oli kunagi elus saanud. Tal polnud tegelikult kombeks juua kohvi nii enne kui ka pärast õhtusööki – tõepoolest, üldiselt oleks selline väljavaade temas õudust äratanud –, kuid igal neljapäeval, kui ta saabus täpselt kell 19.30 „Pleasanti” kohvikusse, tegi ta endale erandi. Ajapikku sai iganädalasest erandist omamoodi traditsioon.
Kohviku teised traditsioonid ei pakkunud talle seevastu vähimatki naudingut: nimelt pidi ta alati ise oma noad-kahvlid-lusikad, salvräti ja veeklaasi õigesti ümber paigutama, sest laual oli kõik natuke viltu ja vale nurga all. Ettekandjad paistsid olevat arvamusel, et piisas sellest, kui vajalikud söögiriistad on kusagil – ükskõik kus – laual olemas. Poirot seda arvamust igatahes ei jaganud ja likvideeris korralageduse kohe, kui oli istet võtnud.
„Andeks, preili, kas te võiksite ukse kinni panna, kui te kavatsete sisse tulla?” hõikas Lendlevjuus pruuni kübara ja mantliga naisele, kes ikka veel ühe käega uksepiita pigistas ja välja tänavale vahtis. „Siis ka, kui te sisse ei tule. Meie teised ei tahaks siin kringliks külmuda.”
Naine astus sisse. Ta sulges ukse, kuid ei palunud vabandust, et oli seda nii kaua lahti hoidnud. Tema katkendlik hingamine kostis ära kohviku kaugemasse soppi. Ta poleks nagu märganudki, et ruumis viibib peale tema veel inimesi. Poirot ütles talle vaikselt: „Tere õhtust.” Naine keeras ennast pooleldi hääle suunas, kuid ei öelnud midagi vastu. Pärani silmis peegeldus tavatu hirm, piisavalt intensiivne, et isegi kõrvaltvaatajal külmavärinad üle selja jookseksid.
Poirot ei olnud enam häirimatu ja rahulolev nagu kohvikusse saabudes. Tema meelerahu oli lõhutud.
Naine tõttas akna juurde ja piilus välja. Ta ei näe seda, mida ta otsib, arutles Poirot endamisi. Kui sa eredalt valgustatud ruumist välja pilkasesse pimedusse vaatad, pole sul lootust näha midagi, mis on väljas, sest aknaklaas peegeldab vastu ainult selle ruumi sisemust, milles sa viibid. Siiski jäi naine veel mõneks ajaks pilguga pimedust puurima, ilmselt otsustanud tänavat silmas pidada.
„Ah, see oled sina,” ütles Lendlevjuus veidi kärsitult. „Milles asi? Kas juhtus midagi?”
Pruuni mantli ja kübaraga naine keeras ringi. „Ei, ma...” See kõlas nagu nuuksatus. Kuid tal õnnestus end koguda. „Ei. Kas ma tohin istuda sinna nurgalauda?” Ta osutas lauale, mis asus välisuksest kõige kaugemal.
„Võid istuda, kus tahad, ainult too härrasmehe laud ongi kinni. Kõik lauad on kaetud.” Nüüd, kui Poirot oli talle meelde tulnud, pöördus Lendlevjuus tema poole: „Teie õhtusöök on varsti valmis, härra.” Poirot’l oli hea meel seda kuulda. Toit oli „Pleasantis” peaaegu sama hea kui kohv. Neid kahte tõdemust korraga kaaludes suutis Poirot vaevalt uskuda seda, mille ta teadis siiski tõsi olevat: et kohviku köögis töötasid ainult inglased. Incroyable.
Lendlevjuus pöördus uuesti paanikas naise poole. „Oled ikka kindel, et midagi pole juhtunud, Jennie? Sa näed välja, nagu oleksid vanakuradi endaga silmitsi sattunud.”
„Kõik on korras, tänan küsimast. Vajan ainult tassikest kuuma kanget teed. Tooge mulle palun minu tavaline.” Jennie läks kiiresti nurgalaua juurde, ta möödus Poirot’st tema poole vaatamata. Poirot nihutas pisut oma tooli, et saaks teda jälgida. Midagi oli kindlasti juhtunud, kuid nähtavasti ei soovinud naine sellest ette­kandjatele rääkida.
Mantlit seljast ja kübarat peast võtmata istus Jennie toolile, selg kohviku välisukse poole, kuid vaatas kohe jälle üle õla. Saanud võimaluse naise nägu üksikasjalikumalt silmitseda, oletas Poirot, et ta võis olla umbes neljakümneaastane. Suured sinised silmad olid pilkumatult pärani. Oleks võinud arvata, arutles Poirot endamisi, et Jennie näeb parajasti mingit üdini vapustavat vaatepilti – „on sattunud silmitsi vanakuradi endaga”, nagu Lendlevjuus seda väljendas. Ja ometi, nagu Poirot oli ise veendunud, ei avanenud ta pilgule midagi peale kohvikusaali, mille sisustus piirdus laudade ja toolide, nurgas seisva puust riidenagi ja viltuste riiulitega, kuhu oli laotud terve hulk eri värvi, eri suuruses ja eri mustriga teekannusid.
Need riiulid – need võisid su lihtsalt hulluks ajada! Poirot ei suutnud mitte kuidagi mõista, miks ei vahetata kõveraks paindunud riiulit välja sirge vastu, nii nagu talle ei mahtunud pähe, kuidas saab inimene asetada kahvli nelinurksele lauale, vaevumata seda laua sirge serva suhtes otseks seadma. Kuid tõsi ta oli, et mitte kõik ei mõelnud nii, nagu Hercule Poirot, ta oli sellest juba ammu aru saanud ja leppinud nii hea kui halvaga, mida see tema jaoks tähendas.
End istmel ebamugavalt väänates põrnitses naine – Jennie – hullunud pilguga ust justkui oodates, et keegi võib sealt iga hetk kohvikusse söösta. Ta värises, osalt võib-olla külma pärast.
Aga ei, otsustas Poirot, siiski mitte külma pärast. Kohvikus oli õhk jälle soe. Ja kuna Jennie ei suutnud mitte kuidagi ust silmist lasta, kuigi oli istunud, selg selle poole, ruumi kõige kaugemasse nurgalauda, sai teha ainult ühe loogilise järelduse.
Oma kohvitassi kaasa võtnud, tõusis Poirot püsti ja kõndis laua juurde, mille naine oli endale valinud. Ta pani tähele, et Jennie ei kandnud abielusõrmust. „Kas ma tohiksin veidi aega teie juures istuda, Mademoiselle?” Poirot tundis suurt kiusatust nihutada pisut ka selle laua söögiriistu, salvrätti ja joogiklaasi, nii nagu ta oli teinud oma lauas, kuid ta talitses ennast.
„Vabandust? Jah, miks ka mitte.” Naise hääletoonist võis aru saada, kui vähe see talle korda läks. Teda ei paistnud huvitavat miski peale kohvikuukse. Ta jälgis seda ikka veel pingsalt ja istus endiselt keha toolil keerates.
„Lubage, ma tutvustan ennast. Mu nimi on... Ah...” Poirot jäi vait. Kui ta praegu naisele oma nime ütleb, kuulevad seda ka Lendlevjuus ja teine ettekandja ja siis pole ta enam nende jaoks lihtsalt keegi „väljamaa härra”, erupolitseinik kusagilt mandrilt. Hercule Poirot’ nimi avaldas mõnele inimesele tugevat mõju. Viimased paar nädalat, mil ta oli nautinud avalikust elust tagasi tõmbumist, oli Poirot kogenud esimest korda üle hulga aja, millist kergendust pakub elu ilma kuulsuse koormata.
Samas ei saanud enam ilmsem olla, et Jenniet ei huvitanud ei tema nimi ega tema sealolek. Naise silmanurgast oli valla pääsenud pisar, mis aeglaselt üle põse veeres.
„Mademoiselle Jennie,” jätkas Poirot lootuses, et eesnime pidi kõnetamine aitab tal naise tähelepanu endale tõmmata. „Kunagi mina olin politseinik. Nüüd juba pensionil, aga enne erruminekut, kas teate, oma töös ma kohtasin palju inimesi, keda vaevas samasugune ärevus nagu praegu teid. Ma ei pea silmas mitte õnnetuid inimesi, kuigi neid igas riigis kohtab sageli. Oh ei, mina räägin inimestest, kes uskusid, et neid ähvardab oht.”
Viimaks ometi õnnestus tal naisele muljet avaldada. Jennie suunas oma hirmust pärani silmade pilgu talle. „Po... Politseinik?”
„Oui. Juba palju aastaid erus, aga...”
„Nii et Londonis te ei saa midagi teha? Te ei saa... Selles mõttes, et teil pole siin volitusi? Näiteks kurjategijat kinni võtta või nii?”
„Seda küll.” Poirot naeratas naisele. „Londonis olen mina lihtsalt üks vanem härrasmees, nautimas väljateenitud puhkust.”
Naine polnud juba peaegu kümme sekundit ukse poole vaadanud.
„On mul õigus, Mademoiselle? Teie usute, et teil elu on ohus? Kas te pidevalt vaatate üle õla sellepärast, et teie kahtlustuste kohaselt inimene, keda kardate, jälitas teid ja võib iga hetk sisse astuda selle kohviku uksest?”
„Oo jaa, mu elu on igatahes ohus!” Ta oleks nagu tahtnud öelda enamat. „Kas te päris kindlasti pole enam üldse mingit pidi politseinik?”
„Üldse mitte mingit pidi,” kinnitas Poirot. Kuid lisas siis, et naine ei arvaks, nagu tal poleks enam üldse mõjuvõimu: „Üks minu sõber on Scotland Yardis uurija, kui teie peaksite vajama politsei abi. Tema on väga noor – mitte palju üle kolmekümne – aga ma usun, et teda ootab politseis hiilgav karjäär. Ta kindlasti nõustuks teiega vestlema, ma üldse ei kahtle selles. Mina omalt poolt võin teile pakkuda...” Poirot vakatas, kui lauale lähenes ümara näoga ettekandja teetassiga.
Selle Jennie ette asetanud, kadus ettekandja kööki. Lendlevjuus oli samuti kööki taandunud. Teades hästi, kuidas viimasele meeldis alaliste kundede käitumist lahata, oletas Poirot, et seekord vesteldi elavalt „väljamaa härrast” ja tema ootamatust siirdumisest Jennie lauda. Üldiselt polnud Poirot’l kombeks „Pleasanti” teiste külastajatega pikemalt jutustada. Kui mitte arvestada ühiseid lõunaid uue sõbra, Edward Catchpooliga – Scotland Yardi uurijaga, kellega ta elas ajutiselt samas pansionaadis –, siis hoidis ta pigem omaette, ikka l’ hibernation’i vaimus.
Ettekandjate keelepeks ei teinud Poirot’le tegelikult muret, kuigi nende eemalolek oli tervitatav. Ta nimelt lootis, et see mõjutab Jenniet temaga avameelselt rääkima. „Oleksin meelsasti valmis teile nõu andma, Mademoiselle,” pakkus ta.
„Te olete väga lahke, aga mitte keegi ei saa mind aidata.” Jennie pühkis silmi. „Muidugi ma tahaksin teie abi, tahaksin seda rohkem kui midagi muud! Aga nüüd on juba hilja. Vaadake, ma olengi juba surnud või siis suren õige varsti. Ma ei saa ju ennast lõpmatuseni peita.”
Juba surnud... Need sõnad tõid kohviku õhku jälle jäise hinguse.
„Mingit abi pole loota,” jätkas ta, „ja isegi kui oleks, siis mina ei vääri seda. Aga... Mul on pisut parem tunne, kui teie mu lauas istute.” Jennie oli põiminud käed oma keha ümber, kas siis lohutuseks või asjatus katses teha lõpp värisemisele. Ta polnud veel tilkagi teed rüübanud. „Palun, jääge veel veidikeseks. Minuga ei juhtu midagi, kuni ma teiega vestlen. See on vähemalt midagi.”
„Mademoiselle, see on väga murettekitav. Praegu olete siiski elus ja me peame tegema kõik, et teid elus hoida. Palun rääkige mulle...”
„Ei!” Naise silmad läksid pärani ja ta naaldus tooli seljatoele. „Ei, te ei tohi! Selle ärahoidmiseks ei tohi teha mitte midagi! Seda ei saa takistada, see on võimatu. Vältimatu. Kui mina olen surnud, alles siis on õiglus viimaks jalule seatud.” Ta vaatas jälle üle õla ukse poole.
Poirot kibrutas laupa. Jennie enesetunnet võis ju detektiivi seltskond pisut parandada, kuid Poirot ise tundis kasvavat ängistust. „Kas ma olen teist õigesti aru saanud? Kas te tahate öelda, et teid jälitab inimene, kes tahab teid mõrvata?”
Jennie kinnitas oma pisarais siniste silmade pilgu vestluskaaslase näole. „Kas see loetakse ka mõrvaks, kui ma vannun alla ja lasen sel sündida? Mul pole enam jaksu põgeneda ja ennast varjata ja kogu aeg nii kohutavalt karta. Tahan, et see oleks juba möödas, kui see nagunii peab juhtuma ja see juhtubki, sest nii on vaja. Ainult siis saab jälle kõik korda. Ma olen oma saatuse ära teeninud.”
„Selline asi ei saa mitte tõsi olla,” ütles Poirot. „Tundmata teie olukorra üksikasju, ma ei nõustu teiega. Mõrv pole kunagi õigustatud. Minu sõber politseinik – teie peate lubama, et tema teid aitaks.”
„Ei! Te ei tohi sellest ei talle ega üldse mitte kellelegi hingata. Vanduge mulle, et te ei tee seda!”
Hercule Poirot’l polnud kombeks anda lubadusi, mida ta ei saanud pidada.
„Mis on ometigi see nõnda kohutav süütegu, mille saab lunastada ainult teie surm? Kas teie olete ise kelleltki elu võtnud?”
„Oleksin sama hästi võinud seda teha! Mõrv pole mitte ainus andestamatu kuritegu, kas teate. Teie ise pole vist kunagi teinud midagi tõeliselt andestamatut, ega ju?”
„Aga teie olete? Ja usute nüüd, et peate maksma selle eest omaenda eluga? Non. Nii pole õige.
Kui ma suudaksin teid nüüd veenda tulema koos minuga pansionaati, kus ma elan, see asub väga lähedal. Minu sõber Scotland Yardist härra Catchpool...”
„Ei!” Jennie kargas püsti.
„Palun istuge, Mademoiselle.”
„Ei. Oo, ma olengi juba liiga palju välja lobisenud! Kui rumal minust! Rääkisin teiega ainult sellepärast, et te paistsite nii lahke ja ma uskusin, et te ei saa nagunii midagi teha. Kui te poleks öelnud, et olete pensionil ja teisest riigist pärit, poleks ma teile sõnakestki poetanud! Te peate mulle lubama: kui mind leitakse surnuna, siis te keelate oma politseinikust sõbral minu tapjat otsida.” Ta pigistas silmad kinni ja surus peopesad vastamisi. „Oo, ma loodan, et keegi ei avaks suud! See kuritegu peab jääma lahenduseta. Vanduge mulle, et ütlete seda oma sõbrale politseist ja veenate teda nõustuma. Kui õigluse jaluleseadmine teile vähegi korda läheb, siis palun tehke, nagu ma palun.”
Ta sööstis ukse poole. Poirot tõusis, et naisele järgneda, kuid märganud, millise vahemaa oli Jennie juba läbida jõudnud sellal, kui ta ise ennast alles toolilt püsti vinnas, vajus detektiiv sügava ohkega jälle istuma. Asjatu vaev. Jennie oli läinud, öö oli ta neelanud. Poirot ei jõuaks talle järele.
Köögiuks avanes ja Lendlevjuus astus söögisaali, et tuua Poirot’le tema õhtusöök. Toidu lõhn kiskus Poirot’l kõhu krampi – tal polnud enam üldse söögiisu.
„Kus on Jennie?” nõudis Lendlevjuus, nagu oleks Poirot kuidagi süüdi naise kadumises. Kõnetatu tundiski endal süüd. Oleks ta vaid kiiremini liigutanud, hoolikamalt sõnu valinud...
„No nüüd küll aitab!” Poirot’ õhtusöögi lauale lajatanud, marssis Lendlevjuus tagasi köögi poole. Ta hüüdis ust lahti lükates: „See Jennie laskis jalga ilma maksmata!”
„Aga mis on see, mille eest tema peab maksma,” pomises Poirot vaikselt enda ette.
*
Minut hiljem, pärast lühikest nurjunud katset huvituda veisekarbonaadist niitnuudlisufleega, koputas Poirot „Pleasanti” kohviku köögiuksele. Lendlevjuus paotas seda ainult niipalju, et näha ei olnud midagi peale tema saleda kogu ukseavas.
„Kas teie toidul on midagi viga, härra?”
„Lubage palun minul maksta tee eest, mis Mademoiselle Jenniest siia maha jäi,” pakkus Poirot. „Vastutasuks ehk olete nii lahke ja vastate mõnele mu küsimusele?”
„Kas teie tunnete siis Jenniet? Pole teid kahte varem koos näinud.”
„Non. Mina ei tunne teda. Sellepärast soovingi teid küsitleda.”
„Miks te siis tema lauda üle kolisite?”
„Ta oli hirmunud ja päris endast väljas. Valus oli vaadata. Lootsin, et saan teda kuidagi aidata.”
„Jennie-suguseid ei saagi aidata,” ütles Lendlevjuus. „Olgu, ma vastan teie küsimustele, aga kõigepealt tahan ise esitada ühe küsimuse: kus maal te politseis töötasite?”
Poirot hoidus märkimast, et Lendlevjuus oli talle juba kolm küsimust esitanud. See oli niisiis neljas.
Naine piidles teda silmi kissitades. „Seal räägitakse prantsuse keelt, kuid see pole Prantsusmaa, on mul õigus?” jätkas ta. „Ma olen näinud, mis nägu te teete, kui need teised tüdrukud ütlevad teie kohta „see prantslane”.”
Poirot muheles. Polnud vist enam mõtet selle naise eest oma nime varjata. „Mina olen Hercule Poirot, Mademoiselle. Belglane. Väga meeldiv tutvuda.” Ta sirutas tervituseks käe.
Ettekandja surus seda. „Fee Spring. Tegelikult Euphemia, aga kõik kutsuvad mind Feeks. Kui keegi mu ristinime kasutaks, unustaks suure pingutuse pärast ära, mis ta mulle öelda tahtis. Kuigi vaevalt ma seeläbi palju kaotaksin.”
„Kas te teate, mis on Mademoiselle Jennie täielik nimi?”
Fee nõksas peaga Poirot’ laua poole, kus kuhjaga täis laotud taldrik ikka veel isuäratavalt auras. „Minge nüüd sööma. Ma saan siin varsti valmis ja olen juba teie juures, enne kui te jõuate silmagi pilgutada.” Ta kadus kiirelt ukse taha ja lõi selle Poirot’ nina ees kinni.
Poirot istus tagasi oma kohale. Kui õige järgiks Fee Springi soovitust ja üritaks uuesti karbonaadi kallale asuda? Küll oli rahuldustpakkuv vestelda inimesega, kes märkab üksikasju. Hercule Poirot ei kohanud kuigi palju temasuguseid.
Fee naasis juba hetke pärast, käes teetass ilma alustassita. Võttis lurinal suure lonksu, kui oli Jenniest vabaks jäänud kohale istunud. Poirot’l õnnestus selle heli peale mitte nägu krimpsutada.
„Ma ei tea Jennie kohta kuigi palju,” alustas ettekandja. „Ainult seda, mis ta ise on pooljuhuslikult pillanud. Ta on toateenija ühe kõrgest soost proua juures, kellel on suur maja. Jennie elab oma perenaise majas. Sellepärast me näemegi teda päris sageli – Jennie käib järel meilt tellitud kohvil ja kookidel armulise proua peente õhtusöökide, pidude ja muu säärase tarvis. Tuleb linna teisest otsast, Jennie ükskord ütles. Päris paljud meie alalised kunded käivad siin pika maa tagant. Jennie tellib alati midagi juua. „Palun minu tavaline,” teatab uksest sisse astudes, justkui oleks ise ka mõni peenike preili. Arvata võib, et ta räägib nii ainult siis, kui tahab laia lehte mängida. Jennie pole sündinud sedasi rääkima. Küllap sellepärast ongi kidakeelne, et kardab pikemalt juttu puhudes ennast paljastada.”
„Vabandust,” ütles Poirot, „aga kuidas teie teate, et Mademoiselle Jennie pole mitte alati niimoodi rääkinud?”
„Kas teie siis olete kuulnud, et teenijarahvas nii pepsilt kõneleb? Mina küll ei ole.”
„Qui, mais ... Niisiis teie ikkagi ainult oletate?”
Fee Spring tunnistas vastumeelselt, et päris kindel ei saanud olla. Niikaua kui tema Jenniet tundis, rääkis too alati nagu „mingi peenike preili”.
„Aga seda ma võin küll Jennie kiituseks ütelda, et ta on teetüdruk, järelikult ikka mõistus peas.”
„Teetüdruk?”
„Just.” Fee nõksas peaga Poirot’ kohvitassi poole ja nuhutas nina. „Kõik need, kes joovad kohvi, kui nad ometi saaksid selle asemel teed juua, peaksid hulluarsti juures ära käima, ütlen mina.”
„Ega teie ei tea daami nime, kelle juures Jennie töötab, või tema suure maja aadressi?” küsis Poirot.
„Ei tea. Jennie perekonnanime samuti mitte. Tean ainult, et tema süda purunes palju aastaid tagasi. Ta ükskord ise ütles.”
„Süda purunes? Kas ta täpsustas, mismoodi?”
„Mismoodi see ikka puruneb,” teatas Fee otsustavalt. „Nii, et tükid taga.”
„Pidasin silmas seda, et üks süda võib puruneda mitmel põhjusel: vastamata armastus, kalli inimese kaotus traagiliselt varases nooruses...”
„Ah, ta ei rääkinud meile oma lugu,” vastas Fee, kibedusenoot hääles. „Vaevalt me seda kunagi kuuleme. Murtud süda – rohkem ta midagi ei paljastanud. Vaadake, Jenniega ongi see häda, et ta ei räägi. Te ei suudaks teda rohkem aidata, kui ta istuks ikka veel siin teie vastas, mitte ei oleks minema jooksnud, nagu ta täna tegi. Jennie hoiab kõik endale, see on tema õnnetus. Ta lausa naudib oma muresid.”
Hoiab kõik endale... Need sõnad manasid esile mälestuse ühest neljapäevaõhtust „Pleasanti” kohvikus mitu nädalat tagasi, kui Poirot oli pealt kuulnud, kuidas Fee üht klienti taga rääkis.
Ta ütles: „Jennie ei esita mitte kunagi küsimusi, n’est-ce pas ? Tema ei hooli seltskondlikust vestlusest, ei vaevu juttu ajama? Teda ei huvita välja uurida, millised on viimased uudised teiste inimeste elust?”
„Täpselt naelapea pihta!” See avaldas Feele muljet. „Uudis­himu pole tal mitte üks gramm. Pole mina varem näinud kedagi, kellele ainult ta enda hädad korda lähevad. Ta justkui ei näekski muud maailma ega meid ülejäänuid selles. Ta ei päri mitte iialgi su käekäigu järele ega küsi, kuidas sa oled vahepeal elanud.” Fee kallutas pead. „Teie olete päris kiire taibuga, mis?”
„Mina tean kõike seda ainult seetõttu, et olen kuulnud teid vestlemas teiste ettekandjatega, Mademoiselle.”
Fee nägu lahvatas punaseks. „Mind üllatab, et te võtate vaevaks kuulata.”
Soovimata Feed enam rohkem kimbatusse ajada, jättis Poirot igaks juhuks lisamata, et ta hoopiski ootas suure huviga tema teraseid tähelepanekuid inimeste kohta, keda ta oli hakanud mõttes nimetama „kohviku tüüpideks”, nagu näiteks härra Siiski Mitte, kes valis endale menüüst õhtusöögi, andis ettekandjale tellimuse, kuid tühistas selle juba järgmisel hetkel, sest esialgne valik polnud „siiski mitte” päris see, mida ta kõige rohkem tahtis.
Kindlasti polnud praegu õige aeg pärida, kas Fee kasutas ka Hercule Poirot’ kohta tema äraolekul samalaadset hüüdnime nagu seda oli härra Siiski Mitte – näiteks midagi, mis viitaks tema hunnitutele vuntsidele.
„Niisiis: Mademoiselle Jenniet ei huvita üldsegi teiste inimeste tegemised,” arutles Poirot mõtlikult, „aga erinevalt paljudest, kes, tundmata huvi võõraste elude ja vaadete vastu, võivad lõpmatuseni rääkida endast, ei ole temal ka seda kommet – kas mina sain õieti aru?”
Fee kergitas kulmi. „On teil alles mälu! Tabasite jälle märki. Nii ta on: Jennie ei armasta endast rääkida. Ta küll vastab, kui sa midagi küsid, aga palju sõnu ta selle peale ei raiska. Justkui ei raatsiks eemalduda liiga kauaks sellest teemast, mis teda kogu aeg painab, mis see ka poleks. Nagu ta varjaks mingit peidetud varandust, ainult et see kinnismõte ei tee teda õnnelikuks. Mina loobusin juba ammu katsetest temast sotti saada.”
„Ta on keskendunud oma murtud südamele,” pomises Poirot. „Ja ohule.”
„Kas ta ütles teile, et teda varitseb oht?”
„Oui, Mademoiselle. Kahetsen, et olin liiga aeglane ja lasksin tal lahkuda. Kui nüüd temaga midagi juhtub...” Poirot vangutas pead ja soovis jälle tunda hingerahu, mis oli saatnud teda kohvikusse sisenedes. Viimaks otsusele jõudnud, lõi ta peopesaga vastu lauda. „Tulen uuesti siia demain matin. Teie ütlesite, et tema käib siin sageli, n’est-ce pas? Siis ma leian ta üles enne seda ohtu, mis teda varitseb. Ja seekord liigutab Hercule Poirot ennast kiiremini!”
„Kiiresti või aeglaselt, see ei muuda midagi,” märkis Fee. „Mitte keegi ei pääse Jenniele ligi, isegi kui ta on lausa nina all, ja mitte keegi ei saa teda aidata.” Ettekandja tõusis ja võttis laualt Poirot’ taldriku. „Aga sellepärast ei maksaks siiski lasta heal toidul ära jahtuda,” ütles ta lõpetuseks.

Lugu jätkub 9. septembril ilmuvas Sophie Hannah raamatus „Monogrammimõrvad“, mille digiraamat maksab sellel nädalal eksklusiivselt vaid 9.90 eurot. Vaata lisa!

Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

134 900€
Tallinn, Korter
325 000€
Tallinn, Korter
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
124 900€
Saue vald, Korter
209 000€
Ülenurme vald, Maja
70 000€
Tallinn, Korter
83 500€
Tallinn, Korter
116 900€
Tallinn, Korter
126 500€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!
79 900€
Tallinn, Korter

169 000€
Tallinn, Korter
59 670€
Maardu, Korter
269 000€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare