Aita Kivi: kõige paremad mõtted kipuvad ikka tulema autoroolis

 (1)

Üleeile esitles Aita Kivi oma värskelt valmis saanud raamatut “Lähedus”.

Paar päeva enne seda istume Aitaga kesklinna nurgapealses klaasakendega kohvikus, kust on kiviga visata tema igapäevane töökoht ühe ajakirja peatoimetajana. Väljas paistab lootustandvalt soe kevadine päike ning Aita mainib, et päris suvel armastab ta istuda sealsamas õues, välikohvikus.

“Oli üks samasugune tavaline päev, kui juhtusin juhuslikult pealt kuulma üht dialoogi,” räägib Aita oma uue romaani sünniloost. Dialoog oli selline: “Käisin näituse avamisel ja nägin läbi akna üht kuju pudeleid korjamas. Oli vist sinu isa…” ütles üks edukas inimene. “Võibolla, ma ei tea temast enam ammu midagi,” vastas teine.

“Et ma teadsin, kus see näitus avati, oli mul lihtne seda situatsiooni piltlikult ette kujutada. Ja see hakkas mind kummitama, mõtlesin, kui hea romaani algus sellest stseenist saaks...” räägib Aita. Viidates, et tema uus romaan “Lähedus” puudutab inimsuhteid ja nende mõistatuslikkust, nagu mitmed eelnevadki. “Eestlased kipuvad sugulussuhetest üldse kuidagi lihtsamalt välja astuma, kui võrrelda näiteks lõunamaadega, kus ka näiteks onupoja käekäiku peetakse oma südameasjaks, lähematest sugulastest rääkimata,” mõtiskleb kirjanik.

Paberile pääsedes paneb plehku

Kuigi situatsioon, mis selle romaani valla päästis, ei ole päris originaalsel kujul raamatusse saanud, kohtab seda seal veidi muudetud kujul. Nimelt on raamatu peategelasteks õed, kelle elusaatus on üksteisest kaugele lennutanud. Seda eelkõige ülekantud tähenduses. Aga vahel võib teisel pool aknaklaasi tänavakivil istuv õde olla märksa kaugemal kui teisel pool maakera õnnelikku elu elades.

Aita sõnul võtab ühe raamatu mõte peas kuju vähehaaval, aga visalt, hõlmates üha suurema osa ajust ning sundides endale tähelepanu pöörama nagu laps kunagi.

Samal ajal tunnistab ta, et see osa raamatu kirjutamisest, kui romaan elab veel ainult kirjutaja peas, on kirjaniku jaoks kõige parem osa. Mitte sellepärast, et siis on kõik veel ainult iseenda oma, vaid et paberile pääsedes kipub lugu ikka autori hoole alt pisut plehku panema või laiali valguma, haarates lõpuks ohjad enda kätte. Nii et enam ei kasvata kirjanik last omatahtsi, vaid lugu sunnib autorit päev päeva kõrval endaga tegelema.

Nagu natuke ulakad lapsed ikka, tahavad ka lood tähelepanu eriti siis, kui seda on raske anda. “Nii tulevad parimad mõtted pähe näiteks autoroolis, mil lugu edasi kirjutada on raske, et mitte öelda võimatu,” räägib Aita. Ja sageli on siis arvuti taha jõudes juba hilja. Mõte on küll taastatav, aga tee peal pähe plahvatavad kaunid kirjanduslikud laused näitavad end ainult hetkeks ning lipsavad siis keelt näidates nurga taha, enne kui kirjutaja jõuab neil sabast haarata.

Kindlaid prototüüpe pole

“Mul on olnud aeg, kus võtan endale nädala puhkust, sõidan Käsmu, istun tühja vaiksesse tuppa maha ja… ka peas on esimesel hetkel samasugune tühjus,” tõdeb Aita, et mõtteid ei saa sekundi pealt tagant sundida. Siiski nendib ta, et aja maha võtmisest ja kirjanikemajadest, kus seda saab kõige paremini teha, on tema jaoks olnud kirjutamisel palju kasu.

Aita ütleb, et ikka ja alati huvitab inimesi see, kui palju on kirjanik oma romaani pannud ennast ja enda tuttavaid. “Minul kindlaid prototüüpe ei ole. Küll aga olen kasutanud konkreetseid kohti,” räägib ta oma viimase romaani kohta. “Näiteks käisin kunagi korterit vahetades koos maakleriga vaatamas üht korterit, kuhu ma küll lõpuks kolida ei saanud, aga mis jäi mulle mällu. Panin oma peategelase sinna elama ja kuigi seda raamatust näha pole, kujutasin ise kirjutades ette, kuidas ta seal liigub.”

Muide, oma raamatu esitlusel ütles Aita, et kuigi ta ei kirjuta iseendast ja oma elust ning kasutab minavormi, leides ise lugejana, et see on mugavam ja tõhusam kui tema-vorm, on teoses siiski mõningaid ebamugavaid situatsioone, mida ta ka ise on kogenud.

Loe veel

Uurin, miks kirjutatakse tänapäeval raamatuid ajaliste hüpetega mitmes eri ajas, aga mitte kronoloogiliselt. Aita jääb mõttesse ja vastab siis veidi üllatunult: “Tead, kui sa nüüd niimoodi küsid, siis tõepoolest, ma olen mitu oma raamatut nõnda kirjutanud. Aga miks? Ma ei teagi. Ju see on siis kirjutaja jaoks kuidagi tehniliselt lihtsam. Ja tegelikult: kui inimene midagi meenutab – nagu romaanis peategelane –, siis hüpleb mõte ju samamoodi ammuolnud sündmuselt aastatagusele, sealt lapsepõlve, siis praegusesse hetke... Eeskuju ma selles osas küll kellestki võtnud ei ole. Vähemalt mitte teadlikult.”

Kes on Aita Kivi?

Töötab ajakirjanikuna

Välja andnud üksteist teost

•• Sündinud 20. detsembril 1954 Tallinnas

•• Lõpetanud Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinsenerina

•• Töötanud kirjastuses Valgus, ajalehtedes Rahva Hääl, Eesti Sõnumid ja Sõnumileht ning ajakirjades Kodukolle, Kodustiil ja Anne. Alates 2005. aastast ajakirja Kodukiri peatoimetaja.

•• Ta on välja andnud viis luulekogu, kaks novellikogu ja neli romaani ning olnud üks telesarja “Kired” stsenariste.

•• Luulekogud: “Usaldades” (1986), “Lendutõusja” (1988), “Kalenderpäevik Aita Kivi luuletustega” (1994), “Aknalseisja” (1996) ja “Tunde küsimus” (2000)

•• Novellikogud: “Üheksa avameelset naist” (1991), “Teisikud ja armukesed” (1993)

•• Romaanid: “Jumalakäpp” (1996), “Lummus” (2001), “Mees nende elus” (2003).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare