Tõnso on varem loonud muusikat mõnele näitusele, performace’ile ja ühele tudengifilmile. Nii et ettevõtmises peitub mehe jaoks ka väljakutse: “See ongi olulisemaid põhjusi, miks pakkumise vastu võtsin. Säärane projekt eeldab hoopis uuel moel loomingule lähenemist ja aitab seetõttu avardada ka senist nägemust,” tunnistab ta.

Elektronmuusik ei püüa helide abil luua tehisreaalsust ega lähtu teadlikult elektronmuusikale omastest ettekirjutustest: “Paraku üritatakse elektroonilist muusikat eristada kõigest muust, lähtudes puhttehnilistest kriteeriumidest. Etenduse muusika on enamjaolt muidugi elektrooniline. See oli ka lavastaja (Tõnu Lensment – toim) soov.”

Tõnsot huvitavad eelkõige inimlikud emotsioonid. Samas ei välista mees ohtu, et elektronmuusikat mittetundvale vaatajale võib heli mõjuda täieliku ulmena. Kuid siin tulevad appi harf, flööt, akustiline kitarr ja teised tuttavad pillid.

Kuidas on Tõnsol isiklikud suhted autoriga, kelle teosele ta helikujundust loob? “Shakespeare’i olulisemate näidendite temaatikaga olen varasemast ajast tuttav, kuid mingit eriti meeldejäävat isiklikku kogemust nendega seoses olnud ei ole. See ei tähenda, et puuduks austus niisuguse autori vastu, kelle ajatuid näidendeid veel sajandeid pärast kirjutamist lavastatakse. Igal juhul pigem Shakespeare kui keegi sihitu eksperimenteerija.”