Ajakirjanik Abdul Turay: Eestis on viimased 25 aastat toimunud eksperiment

 (126)
Intervjuu

Ajakirjanik Abdul Turay: Eestis on viimased 25 aastat toimunud eksperiment
Abdul TurayFoto: Sven Arbet

Tallinnas elav briti ajakirjanik uurib peagi ilmuvas raamatus „Väike valge riik” Eesti poliitilist kultuuri.

Mis teid raamatut kirjutama ajendas?

Kõigepealt oli mul idee kirjutada oma Eesti-kogemustest. Siis leidsin, et rääkida võiks laiemalt, sellest, kuidas Eesti pakub vastuseid kapitalismiga seotud küsimustele. Sihtgrupp on eelkõige eestlased, aga kirjutasin nii, et lugeja, kes pole Eestist kunagi midagi kuulnud, suudaks sammu pidada.

Keskendute teoses peamiselt Eesti poliitilise süsteemi eripärale. Aga mis on kultuurilised nähtused, millega teil on raske harjuda?

Mõned ärritajad tulevad pähe, mis raamatusse ei puutu: näiteks liiklus on siin kohutav. Aga sotsiaalsete hoiakute juures, millest kirjutan, ei oska ma midagi üheselt negatiivset leida. Esimene siinse ärikultuuri hea kogemus oli mul esimesel Eestis-käigul: unustasin krediitkaardi baari, tulin oma laua juurde tagasi ja nägin, et keegi oli selle vahepeal pooleks lõiganud, et ükski järgmine leidja seda kasutada ei saaks. See on näide aususest ja ma pole hiljem näinud midagi sellist, mis mu arvamust muudaks.

Tõsi, raamatus on ka šokeerivaid lõike, mis räägivad Eesti elust ega ole minu endaga seotud. Vähemalt toimetaja ei tahtnud uskuda, et lugu lapse koera ära söönud joodikust isast võis tõestisündinud olla. Aga on vaja, et inimesed teaksid, mis nende kõrval toimub.

Samal teemal:

Teose põhiteesi võib kokku võtta nii, et Eesti on kahe kapitalismitõlgenduse lahinguväli ja neoliberalismi katsepolügoon.

Täpselt nii. Välismaal on asju niikuinii selliselt nähtud, aga tundub, et viimase aasta jooksul on see arusaam maad võtnud ka Eestis. Kogu hiljutine Krugmani-tüli tõendas Eesti kui katseala tähtsust. Eestis on viimased 25 aastat toimunud riigiehituse eksperiment ja kuna riik on uus, on selle jälgimine eriti põnev.

Kirjutate, et Eesti on lääne inimese jaoks maa, kus võib tunda end elusana.

Jah, siin on teatud energia. Kohalikele pole see nii hästi tajutav, aga läänest tulnud inimesele küll. Siin saab teha asju, mida USA-s või Suurbritannias oleks keerulisem teha. Asjad käivad kiiremini, kuna riik on väike ja saab proovida värskeid lahendusi.

Nii et teile meeldib idee olla Eesti ainus mustanahaline ajakirjanik?

Ma ei arva, et mu nahavärv väga suurt tähtsust omaks… Kuigi, nagu ma oma raamatus kirjeldan, on see töötanud nii minu vastu kui ka minu kasuks. Ma ei pea seda oluliseks teemaks, aga tõin need asjad esimeses peatükis välja, kuna intellektuaalses mõttes poleks aus, kui ma ei jagaks mustanahalise autorina oma kogemusi riigist, kus mustanahalisi ei ela. Enamik raamatust räägib täiesti teistest asjadest.

Õnneks esineb ka positiivset diskrimineerimist, nagu võib lugeda Ansipiga kohtumise kirjeldusest.

Ansip on tegelikult päris lahe tüüp, kuigi kõik seda ei usu. Huvitaval kombel on Eestis oma alal edukad inimesed, ka näiteks Tanel Padar või Mart Laar, ühtlasi väga lahked ja avatud. Ainult wannabe’d, inimesed, kes üritavad end sotsiaalsel redelil ülespoole nihutada, on sageli jahedad ja tõrjuvad.

Mida ise loete?

Praegu loen Yann Marteli „Pii elu” lihtsalt sellepärast, et olla seda lugenud, enne kui film välja tuleb. Ja loen uuesti majandusteadlase Stephen Kingi „Ümberlükatud majandusteadust”.

See on raske, aga väärtuslik materjal. King teeb siin selgeks, milles on neoklassikalise majandusteaduse vead. See on oluline, kuna sellest mudelist lähtuvad kõik parteid poliitilise spektri vasakust ja paremast otsast ja järelikult nad kõik eksivad. Seda raamatut soovitan kindlasti lugeda.

Kellega vabal ajal suhtlete?

Pigem eestlaste kui siinsete välismaalastega, mu parim sõber on eestlane. Püüan vältida välismaalaste ringi sulgumist. Aga on mõni spordiala, näiteks kriket, mida siin saab harrastada üksnes koos mitteeestlastega. Üldiselt polegi ma eriline sotsialiseeruja, rohkem üksik hunt.

Kirjeldate ühes siinses väljaandes saadud värvikat kogemust, jättes lehe nime mainimata. Miks nii?

Kui ma nime välja ütlen, teeb see lehele ainult reklaami ja ma arvan, et see leht ei vääri tähelepanu. Pealegi ei tahtnud ma, et mind laimu pärast kohtusse kaevataks, kuigi ma tean, et neil pole väga palju raha ja ma pole seetõttu eriti mures.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare